"Tuletornipidamine"
Jeanette Winterson, 168lk Tänapäev 2006
LV nr.41. Raamat, mis on osa raamatusarjast (sari "Punane raamat")
Omapärane raamat, mis jääb kummitama .
Lugu on... tegelikult on lugusid palju. Peategelaseks võib lugeda tüdrukut (hiljem juba naist) nimega Silver, kes jääb orvuks ja kelle on nõus enda juurde väljaõppele võtma vana ja pime tuletornivaht Pew. Ta hakkab jutustama paljusid lugusid ja õpetab ka tüdruku jutustama lugusid. Lugusid minevikust ja raamatus endas on vahepaladeks ka lugusid olevikust.
Lõpuks jääb lugejale välja mõtelda, mis neid lugusid seob...
Peategelane jäigi minu jaoks mõistatuseks. Tema edasise elu kohta oli palju vihjeid, kuid mitte täit lugu. Ta valis väga, mida lugejale rääkida ja mida mitte. Sellest on veidi kahju, sest täpselt teada oleks ju huvitav. Või siis mitte. Peale lugemist jäid kummitama päris mitmed küsimused. Ja mul on tegelikult kiusatus veel korra (või paar) seda raamatut vähemalt sirvimiseks raamatukogust laenutada.
Pew lugu on selgem. Sealt jutustatakse meile algust juba enne tema aega, samuti vanadusest. Vahepealsele ajale jällegi vihjatakse. See vihjamine aga ei tekita sama palju uudishimu, sest Pew oma rahuga räägib palju lugude lõpmatusest... Pew on alati tuletornis olnud... ja oma lugusid edasi jutustanud, sest tuletornis tööshoidmine õnnestub palju paremini koos hoolega valitud juttude jutustamisega.
"JUTUSTA MULLE ÜKS LUGU, SILVER
Missugune lugu?
Lugu sellest, mis järgmiseks juhtus.
See sõltub.
Millest?
Kuidas ma seda jutustan."
"Seal see on - valguskiir üle vee. Sinu lugu. Minu lugu. Tema lugu. Et uskuda, tuleb näha. Ja seda tuleb kuulda. Lõputus jutuvadas, igapäevasest kärast hoolimata, ootab kuulamist lugu.
Mõned inimesed ütlevad, et parimail lugudel ei ole sõnu. Neid pole kasvatatud tuletornipidamiseks. Tõsi ta on, et sõnad pudenevad maha ning et tähtsad asjad jätakse sageli ütlemata." (lk.101)
"Mõnes mõttes oli Dark nagu see tuletorn. Ta oli üksik ja endassesulgunud. Ta oli ennasttäis, selles polnud kahtlustki, ja endasse sumbunud. Ta oli pimedus. Babel Dark, valgus temas ei süttinud iial. Instrumendid olid omal kohal, läikima löödud ja puha, ent keegi ei olnud tuld süüdanud." (lk.80)
Siin raamatus oli juttu mitmetest erinevatest poolustest... algus ja lõpp, headus ja kurjus... ja väga palju jutte nendest. See meenutas koos kena kirjaviisiga veidike muinasjutte, ka seal on tegelased ja tegevused veidi äärmuslikud. Oli tegelasi, kelle teod ka ähmastasid hea ja kurja piiri. See kuulus nende loo juurde.
Tuletorn on ühtaegu kui pelgupaik, aga ka eraldaja. Kõrge torn eemal tekitab üksildust ja laseb asju eemalt vaadata. Samal ajal on ta päästjaks ja kutsujaks neile, kes pimedas ära on eksinud.
Mul on tekkis mõni aasta tagasi suur nõrkus tuletornide vastu. Eraklikuks pealtvaatajaks olek sobib mulle küll. Tuletornid on ka ilusates kohtades, püüavad oma suursugususega pilku ja igaüks neist on oma olemusega. Ja ega nad tegelikult ju nii üksildased ei ole, neid on üle maa terve võrgustik...
Lugudes jäin mõtlema ka sildistamise üle. Oli asju, millega vanemateta laps pidi leppima. Oli asju, millega tuli arvestata isata sündinud lapsel. Oli asju, mis ametnike jaoks tekitasid sildistamise. Ja oli asju, mis ei olnud sobilikud tüdrukutele. Sildistamise alla võib panna ka küsimused, kuidas on õige käituda suhtes/abielus inimesel või mis on lubatud armastajatele...
Mitmekihiline. Kuigi raamat ise on õhuke, mahtus sinna palju.
Raamatu autor on aastal 1959 sündinud inglise kirjanik, kellel on eesti keeles veel teisigi raamatuid ilmunud (näiteks "Kehale kirjutatud", "Kirg" ja "Apelsinid pole ainsad viljad"). Eestikeelne Wikipedia annab lühiülevaate ka ta elust. Kasuvanemate juures puutus ta lapsepõlves palju kokku usuga ning tundub, et ta teostes on saadud inspiratsiooni päriselust.
Hoopis põnevalt iseloomustab aga nii autorit kui ka raamatut Mele Pesti raamatuarvustus Eesti Ekspressis https://ekspress.delfi.ee/areen/jeanette-winterson-br-tuletornipidamine?id=69043837. Kõigepealt palju kiidusõnu, seejärel autori tutvustus "Tänaseks on Winterson üks briti gay-ikoone ja tema teoseid soovitatakse lugeda ja analüüsida soouuringute õppeprogrammides ülikoolides kogu maailmas" ning lõpuks tõstatakse küsimus peategelase soo üle... vot selle nurga alt ma ei mõelnud. Minu jaoks oli ta väike tüdruk. Või siis ka mitte?
Kirjaniku enda elust saab veidi pikemalt lugeda ta kodulehel http://www.jeanettewinterson.com/about/. Või raamatust "Why Be Happy When You Could Be Normal?". Juba pealkiri on kutsuv :) Läheb lugemise ootenimekirja...
Kuna sain raamatu sokutada väljakutse sarja-punkti alla proovisin uurida, milline on sari "Punane raamat". Kahjuks kõik, mis ma leidsin oli et tegemist on tõlkekirjandusega. Lootsin mingit lugu, aga sain konkreetse vastuse hoopis. Aga sari ise on hea, järgmiseni!
LV nr.41. Raamat, mis on osa raamatusarjast (sari "Punane raamat")
Omapärane raamat, mis jääb kummitama .
Lugu on... tegelikult on lugusid palju. Peategelaseks võib lugeda tüdrukut (hiljem juba naist) nimega Silver, kes jääb orvuks ja kelle on nõus enda juurde väljaõppele võtma vana ja pime tuletornivaht Pew. Ta hakkab jutustama paljusid lugusid ja õpetab ka tüdruku jutustama lugusid. Lugusid minevikust ja raamatus endas on vahepaladeks ka lugusid olevikust.
Lõpuks jääb lugejale välja mõtelda, mis neid lugusid seob...
Peategelane jäigi minu jaoks mõistatuseks. Tema edasise elu kohta oli palju vihjeid, kuid mitte täit lugu. Ta valis väga, mida lugejale rääkida ja mida mitte. Sellest on veidi kahju, sest täpselt teada oleks ju huvitav. Või siis mitte. Peale lugemist jäid kummitama päris mitmed küsimused. Ja mul on tegelikult kiusatus veel korra (või paar) seda raamatut vähemalt sirvimiseks raamatukogust laenutada.
Pew lugu on selgem. Sealt jutustatakse meile algust juba enne tema aega, samuti vanadusest. Vahepealsele ajale jällegi vihjatakse. See vihjamine aga ei tekita sama palju uudishimu, sest Pew oma rahuga räägib palju lugude lõpmatusest... Pew on alati tuletornis olnud... ja oma lugusid edasi jutustanud, sest tuletornis tööshoidmine õnnestub palju paremini koos hoolega valitud juttude jutustamisega.
"JUTUSTA MULLE ÜKS LUGU, SILVER
Missugune lugu?
Lugu sellest, mis järgmiseks juhtus.
See sõltub.
Millest?
Kuidas ma seda jutustan."
"Seal see on - valguskiir üle vee. Sinu lugu. Minu lugu. Tema lugu. Et uskuda, tuleb näha. Ja seda tuleb kuulda. Lõputus jutuvadas, igapäevasest kärast hoolimata, ootab kuulamist lugu.
Mõned inimesed ütlevad, et parimail lugudel ei ole sõnu. Neid pole kasvatatud tuletornipidamiseks. Tõsi ta on, et sõnad pudenevad maha ning et tähtsad asjad jätakse sageli ütlemata." (lk.101)
"Mõnes mõttes oli Dark nagu see tuletorn. Ta oli üksik ja endassesulgunud. Ta oli ennasttäis, selles polnud kahtlustki, ja endasse sumbunud. Ta oli pimedus. Babel Dark, valgus temas ei süttinud iial. Instrumendid olid omal kohal, läikima löödud ja puha, ent keegi ei olnud tuld süüdanud." (lk.80)
Siin raamatus oli juttu mitmetest erinevatest poolustest... algus ja lõpp, headus ja kurjus... ja väga palju jutte nendest. See meenutas koos kena kirjaviisiga veidike muinasjutte, ka seal on tegelased ja tegevused veidi äärmuslikud. Oli tegelasi, kelle teod ka ähmastasid hea ja kurja piiri. See kuulus nende loo juurde.
Tuletorn on ühtaegu kui pelgupaik, aga ka eraldaja. Kõrge torn eemal tekitab üksildust ja laseb asju eemalt vaadata. Samal ajal on ta päästjaks ja kutsujaks neile, kes pimedas ära on eksinud.
Mul on tekkis mõni aasta tagasi suur nõrkus tuletornide vastu. Eraklikuks pealtvaatajaks olek sobib mulle küll. Tuletornid on ka ilusates kohtades, püüavad oma suursugususega pilku ja igaüks neist on oma olemusega. Ja ega nad tegelikult ju nii üksildased ei ole, neid on üle maa terve võrgustik...
Lugudes jäin mõtlema ka sildistamise üle. Oli asju, millega vanemateta laps pidi leppima. Oli asju, millega tuli arvestata isata sündinud lapsel. Oli asju, mis ametnike jaoks tekitasid sildistamise. Ja oli asju, mis ei olnud sobilikud tüdrukutele. Sildistamise alla võib panna ka küsimused, kuidas on õige käituda suhtes/abielus inimesel või mis on lubatud armastajatele...
Mitmekihiline. Kuigi raamat ise on õhuke, mahtus sinna palju.
Raamatu autor on aastal 1959 sündinud inglise kirjanik, kellel on eesti keeles veel teisigi raamatuid ilmunud (näiteks "Kehale kirjutatud", "Kirg" ja "Apelsinid pole ainsad viljad"). Eestikeelne Wikipedia annab lühiülevaate ka ta elust. Kasuvanemate juures puutus ta lapsepõlves palju kokku usuga ning tundub, et ta teostes on saadud inspiratsiooni päriselust.
Hoopis põnevalt iseloomustab aga nii autorit kui ka raamatut Mele Pesti raamatuarvustus Eesti Ekspressis https://ekspress.delfi.ee/areen/jeanette-winterson-br-tuletornipidamine?id=69043837. Kõigepealt palju kiidusõnu, seejärel autori tutvustus "Tänaseks on Winterson üks briti gay-ikoone ja tema teoseid soovitatakse lugeda ja analüüsida soouuringute õppeprogrammides ülikoolides kogu maailmas" ning lõpuks tõstatakse küsimus peategelase soo üle... vot selle nurga alt ma ei mõelnud. Minu jaoks oli ta väike tüdruk. Või siis ka mitte?
Kirjaniku enda elust saab veidi pikemalt lugeda ta kodulehel http://www.jeanettewinterson.com/about/. Või raamatust "Why Be Happy When You Could Be Normal?". Juba pealkiri on kutsuv :) Läheb lugemise ootenimekirja...
Kuna sain raamatu sokutada väljakutse sarja-punkti alla proovisin uurida, milline on sari "Punane raamat". Kahjuks kõik, mis ma leidsin oli et tegemist on tõlkekirjandusega. Lootsin mingit lugu, aga sain konkreetse vastuse hoopis. Aga sari ise on hea, järgmiseni!
Comments
Post a Comment