"Läänerindel muutuseta"
Erich Maria Remarque, 208lk Tänapäev 2010
LV nr.44- Raamat, millest su abikaasa/elukaaslane/sõber on vaimustuses
Raamatu sisust on tehtud hea ja põhjalik kokkuvõtte näiteks siin blogis-
http://erichpaulremark.weebly.com/laumlaumlnerindel-muutuseta.html. Seda ma vist suvel peale guugeldamist lugesingi. Suuremal lapsel oli viienda klassi lõpus tekkinud huvi, kuid ma polnud kindel, kas see on ealiselt sobilik ja kui veriseks lugu võib minna. Peale kokkuvõtet lugesin ise läbi ja midagi väga hullu pole. On sõda ja hukkunud, aga sõjast ilma sellega kaasaskäivaga rääkida ei saagi. Liigsetesse detailidesse raamat ei lasku ja nagu raamatust mitmel korral lugedagi saab, ei tea sõjas mitte käinud, kuidas seal tegelikult olla on.
Kui ma raamatu raamatukogust koju olin toonud, sain ka soovituse (mida sinnamaani välja meelitada ei olnud õnnestunud).
Mis väärib väga suurt kiitust, on kirjaniku stiil. Meeldis väga mulle ja ka viiendikule, kellele raamatud üldiselt ja lugemine ei istu. Kirjutatud on ta aga selgete ja lihtsate lausetega, mis köidavad ajaloohuvilist last ning raamatuarmastajast (ning ajaloos toimunud sõdadest mitte niiväga huvitatud) ema. Mõtted ja kirjeldused jõuavad lugejani ja kirjeldavad peategelase elu, mitte ei loo ilukirjanduslikke kujundeid, mida peaks lahti muukima.
Meeldis väga. Peale seda võtan ilmselt julgemalt ette ka teisi Remarque'i süngema sisuga raamatuid. Lapsel jäi raamat sel suvel pooleli, aga küll ma seda veel meelde tuletan...
LV nr.44- Raamat, millest su abikaasa/elukaaslane/sõber on vaimustuses
Raamatu sisust on tehtud hea ja põhjalik kokkuvõtte näiteks siin blogis-
http://erichpaulremark.weebly.com/laumlaumlnerindel-muutuseta.html. Seda ma vist suvel peale guugeldamist lugesingi. Suuremal lapsel oli viienda klassi lõpus tekkinud huvi, kuid ma polnud kindel, kas see on ealiselt sobilik ja kui veriseks lugu võib minna. Peale kokkuvõtet lugesin ise läbi ja midagi väga hullu pole. On sõda ja hukkunud, aga sõjast ilma sellega kaasaskäivaga rääkida ei saagi. Liigsetesse detailidesse raamat ei lasku ja nagu raamatust mitmel korral lugedagi saab, ei tea sõjas mitte käinud, kuidas seal tegelikult olla on.
Kui ma raamatu raamatukogust koju olin toonud, sain ka soovituse (mida sinnamaani välja meelitada ei olnud õnnestunud).
Mis väärib väga suurt kiitust, on kirjaniku stiil. Meeldis väga mulle ja ka viiendikule, kellele raamatud üldiselt ja lugemine ei istu. Kirjutatud on ta aga selgete ja lihtsate lausetega, mis köidavad ajaloohuvilist last ning raamatuarmastajast (ning ajaloos toimunud sõdadest mitte niiväga huvitatud) ema. Mõtted ja kirjeldused jõuavad lugejani ja kirjeldavad peategelase elu, mitte ei loo ilukirjanduslikke kujundeid, mida peaks lahti muukima.
Meeldis väga. Peale seda võtan ilmselt julgemalt ette ka teisi Remarque'i süngema sisuga raamatuid. Lapsel jäi raamat sel suvel pooleli, aga küll ma seda veel meelde tuletan...
Comments
Post a Comment