"Pilvealused"
Jack Kerouac, 152lk Varrak 2004
Oi, milline lugemine.
Ma ei oska seda võrrelda mõne teise siiani loetud raamatuga.
Mõnikord on natuke vaja leida võimalus rahu tegemiseks raamatuga, et leida üksteisemõistmine ja mitte tekitada vihkamist ja vastumeelset lugemist või enneaegset poolelijätmist. Minu jaoks oli see ettekujutus, et mulle on töö juurde külla tulnud purjus naabrimees peale mitut päeva pidutsemist ja nii ta mul seal leti juures aega surnuks lööb ja proovib rääkida mingit juttu, aga igasugused uitmõtted segavad vahele. Ja ta pole sugugi halb inimene, tal lihtsalt on selline päev kus eneseväljendus ei lähe kokku sinu arusaamisvõimega.
Raamatu sisututvustus oli väga ahvatlev, seda saab lugeda näiteks Apollo lehelt siin- https://www.apollo.ee/pilvealused.html. Lubati juttu vaestest intellektuaalidest, San Francisco baaridest... ilmselt jäi mul kahe silma vahele samuti lubatud "Jack Kerouac on tuntud eelkõige selle poolest, et ta soovis oma teostega arendada uut laadi proosat, nn spontaanset proosat". Minu jaoks tähendab see seda, et nagu autor on raamatu kirja pannud kolme tunniga, peaks seda ka lugema kolme tunniga. Ei ole mõtet süveneda (sarnaselt nagu purjakil naabrimehe jutuga tuleb osa kõrvust mööda lasta, mis ei tundu millegiga haakuvad ja keskenduda nendele kohtadele, mida suudad seostada või millele oodatakse vastust).
Ma suudan meenutada, et raamatus oli vanem meesterahvas, kellele meeldis üks noorem naisterahvas, aga ta oli selle suhte osas väga skeptiline ja lõpuks see lõppeski ära. Naine oli keeruline isend, kes vajas psühholoogilist abi ja lõpuks leidis kellegi teise. Mees oli samuti kiiksudega. Selle loo jutustamise juurde käis igasugust pidevat vaevlemist. Korraks ka ilusaid plaane koos elu alustada kaugel ja lihtsamates oludes koos õnnelikult... aga seda ei proovitud, mees oli kirjanik ja ootas oma raha, et uue elu algus hästi läheks.
Kindlasti tasub seda raamatut lugeda, kui soovitakse kogeda midagi teistsugust.
Muud ma ei oskagi ta kohta ütelda.
Autori elulooga saab Wikipedias tutvuda siin- https://et.wikipedia.org/wiki/Jack_Kerouac
Eesti Ekspressist saab Jack Kerouaci teostest siin ("Pilvealused" eelviimases lõigus)- https://ekspress.delfi.ee/areen/nadala-raamat-jack-kerouac-pilvealused?id=69021395
...ja Postimehest- https://www.postimees.ee/1426979/restitutsioon-ehk-kerouaci-kaitseks
Kõige rohkem suudan ma samastuda Eesti Päevalehe kriitiku Leo Luksiga (https://epl.delfi.ee/kultuur/kaine-peaga-mitte-tarvitada?id=50977688).
Mõned lõigud:
"Siiski ei suubu “Pilvealuste” keel ega sündmustik lõplikult piirideta kulgemisse, säilib iiveldamaajav pinge mõtte/mõttetuse, tegevuse/tegevusetuse vahel. Teose intriigiks on skisofreenilise jutustaja Leo Percepiedi armulugu neegritar Mardou’ga, jutustuse metatasandil säilib minategelase soov suhet hoida, mis ometi tegevuse tasandil mingit väljundit ei leia. Samuti pole loetamatute lausete näol tegemist suvalise häälutusega, vaid hüplike põimlause-labürintidega. Säärane pinge ei lase lugejal nautida keele enda tähenduseta ilu, vaid peibutab üleinimliku pingutuse poole, otsimaks teksti tagant tähendust. Tuleb tunnistada, et romaan pole ühtlaselt segane, lõpupoole peategelase uitmõtete osakaal väheneb, lastes isegi esile kerkida sündmuste kontuuril."
"Kahtlemata on “Pilvealused” tõeliseks maiuspalaks kirjanduse uurijatele."
"Kerouac kirjutas “Pilvealused” narkouimas kõigest kolme päevaga. Tundub, et teos ongi ette nähtud pilves peaga pruukimiseks, sest kui mõistust mitte uinutada, võib juhtuda, et teose lugemiseks kulub kauem aega kui autoril kirjutamiseks."
Oi, milline lugemine.
Ma ei oska seda võrrelda mõne teise siiani loetud raamatuga.
Mõnikord on natuke vaja leida võimalus rahu tegemiseks raamatuga, et leida üksteisemõistmine ja mitte tekitada vihkamist ja vastumeelset lugemist või enneaegset poolelijätmist. Minu jaoks oli see ettekujutus, et mulle on töö juurde külla tulnud purjus naabrimees peale mitut päeva pidutsemist ja nii ta mul seal leti juures aega surnuks lööb ja proovib rääkida mingit juttu, aga igasugused uitmõtted segavad vahele. Ja ta pole sugugi halb inimene, tal lihtsalt on selline päev kus eneseväljendus ei lähe kokku sinu arusaamisvõimega.
Raamatu sisututvustus oli väga ahvatlev, seda saab lugeda näiteks Apollo lehelt siin- https://www.apollo.ee/pilvealused.html. Lubati juttu vaestest intellektuaalidest, San Francisco baaridest... ilmselt jäi mul kahe silma vahele samuti lubatud "Jack Kerouac on tuntud eelkõige selle poolest, et ta soovis oma teostega arendada uut laadi proosat, nn spontaanset proosat". Minu jaoks tähendab see seda, et nagu autor on raamatu kirja pannud kolme tunniga, peaks seda ka lugema kolme tunniga. Ei ole mõtet süveneda (sarnaselt nagu purjakil naabrimehe jutuga tuleb osa kõrvust mööda lasta, mis ei tundu millegiga haakuvad ja keskenduda nendele kohtadele, mida suudad seostada või millele oodatakse vastust).
Ma suudan meenutada, et raamatus oli vanem meesterahvas, kellele meeldis üks noorem naisterahvas, aga ta oli selle suhte osas väga skeptiline ja lõpuks see lõppeski ära. Naine oli keeruline isend, kes vajas psühholoogilist abi ja lõpuks leidis kellegi teise. Mees oli samuti kiiksudega. Selle loo jutustamise juurde käis igasugust pidevat vaevlemist. Korraks ka ilusaid plaane koos elu alustada kaugel ja lihtsamates oludes koos õnnelikult... aga seda ei proovitud, mees oli kirjanik ja ootas oma raha, et uue elu algus hästi läheks.
Kindlasti tasub seda raamatut lugeda, kui soovitakse kogeda midagi teistsugust.
Muud ma ei oskagi ta kohta ütelda.
Autori elulooga saab Wikipedias tutvuda siin- https://et.wikipedia.org/wiki/Jack_Kerouac
Eesti Ekspressist saab Jack Kerouaci teostest siin ("Pilvealused" eelviimases lõigus)- https://ekspress.delfi.ee/areen/nadala-raamat-jack-kerouac-pilvealused?id=69021395
...ja Postimehest- https://www.postimees.ee/1426979/restitutsioon-ehk-kerouaci-kaitseks
Kõige rohkem suudan ma samastuda Eesti Päevalehe kriitiku Leo Luksiga (https://epl.delfi.ee/kultuur/kaine-peaga-mitte-tarvitada?id=50977688).
Mõned lõigud:
"Siiski ei suubu “Pilvealuste” keel ega sündmustik lõplikult piirideta kulgemisse, säilib iiveldamaajav pinge mõtte/mõttetuse, tegevuse/tegevusetuse vahel. Teose intriigiks on skisofreenilise jutustaja Leo Percepiedi armulugu neegritar Mardou’ga, jutustuse metatasandil säilib minategelase soov suhet hoida, mis ometi tegevuse tasandil mingit väljundit ei leia. Samuti pole loetamatute lausete näol tegemist suvalise häälutusega, vaid hüplike põimlause-labürintidega. Säärane pinge ei lase lugejal nautida keele enda tähenduseta ilu, vaid peibutab üleinimliku pingutuse poole, otsimaks teksti tagant tähendust. Tuleb tunnistada, et romaan pole ühtlaselt segane, lõpupoole peategelase uitmõtete osakaal väheneb, lastes isegi esile kerkida sündmuste kontuuril."
"Kahtlemata on “Pilvealused” tõeliseks maiuspalaks kirjanduse uurijatele."
"Kerouac kirjutas “Pilvealused” narkouimas kõigest kolme päevaga. Tundub, et teos ongi ette nähtud pilves peaga pruukimiseks, sest kui mõistust mitte uinutada, võib juhtuda, et teose lugemiseks kulub kauem aega kui autoril kirjutamiseks."
Comments
Post a Comment