"Õun ja Vihm"
Sarah Crossan, 272lk Varrak 2018
LV nr.5- 2018. aastal ilmunud populaarne noorteromaan
Veel head lugemist ELLUst!
Mõtlemapanev lugu lastekasvatusest. Apple (pealkirjas äratõlgitud "õun") on kasvanud koos vanaemaga, sest ema läks Ameerikasse õnne otsima, kui Apple veel väike oli. Nüüd aga tuli ema tagasi, lahedalt noorusliku oleku ja lubadustega suuremaks vabaduseks, kui vanaema juures. Järjest hakkab tulema igasuguseid üllatusi ja oodatud vahva elu asemel sajab tüdrukule kaela hoopis hunnik täiskasvanutele mõeldud kohustusi... Nii tekibki olukord, kus ema on tagasi, aga ei ole aja jooksul õppinud olema ema. Ema ja tütre rollid lähevad vahetusse. Tekivad igasugused probleemid ja kahtlased olukorrad. Kas kõik lõpeb hästi? Selle poolest kindlasti, et teismeline tüdruk saab oma ellu ema tagasi ja ei jää lõpmatuseni teadmatusse, miks ta üksi jäeti või milline ta ema on.
Hästi omapärane tegelane raamatus on Rain (pealkirjas äratõlgitud "vihm"). Aga kes ta on ja mis ta teeb... see jutt läheks liiga detailseks juba. (Veidi kahju, et pealkirjas ja raamatus on kasutusel erinevad nimed, mõttetu segadus.)
Kiire raamat, hea raamat. Lugemine võttis aega paar päeva, kasulik ajaviide bussisõitudeks. ELLU meeldib mulle üha rohkem, kuigi peale Elisa Raamatut oli üleminek veidi harjumatu. Bussis on telefonist mugavam lugeda, kui raamatust, tundub et ta rapub vähem ja õhtusel ajal on valgustus garanteeritud.
Raamatu kaanel lubatakse jutustust sellest, kuidas õppida armastama. Jah, ilmselt võib ka nii ütelda, sest üksteise tundmaõppimine ja leppimine sellisena nagu teine on, andis võimaluse armastusele. Ise ei suutnud ma lugemise ajal lõpetada mõtisklemist vastutuse võtmise ja laste kaasamise üle... Kui palju on neilt õige oodata? Kuidas nende iseseisvus kujunema peaks? Ja mis kõige peamine- miks mul ei ole selliseid lapsi, kes koolist puududes (siiski puududes, mitte poppi tehes) ei loe vabatahtlikult tunnis viibimise asemel luulet ja ajalugu? Kust sellised lapsed tulevad? :D Üsna võimatu oli lugeda ilma kedagi kordagi mõttes süüdistamata. Liiga range vanaema ja kergemeelne ema vähemalt annavad selleks küll põhjust. Aga perekonda ei vali me tegelikult ise. Vahepeal oli tunne, et liiga üle võlli läheb... aga eitamine oleks ilmselt pea liiva alla peitmine, et kui minu kodus pole nii, siis pole kuskil.
"Kui memm peaks avastama, et ma passin Facebookis, saaksin kuulda tunnipikkust loengut, kui sobimatu see on. Memme meelest kasutavad internetti ainult lastejahil perverdid. /.../
Aga kui ma oma konto ära kustutan ja ema peaks otsustama mulle sübrakutse saata, ei saaks ta seda teha. Ma tean, et ta otsib mu varsti üles, ja ma tahan olla leitav, kui ta seda teeb."
Peale perekonna on palju juttu sõpradest. Parim sõbranna otsustab sõbrustada hoopis popi tüdrukuga. See teeb haiget. Võimalik, et mõlemale, lihtsalt erinevatel aegadel. Ja uueks sõbraks saab hoopis keegi, kellega end alguses piinlik koos näidata on. Õnneks Apple leiab ennast üsna kiirelt ilma kellelegi liiga tegemata. Lihtsalt saab kogemuste inimeste hindamisel valedel alustel. Populaarne poiss võib ju ka ilgelt nõme olla, kui ta... mõelge vaid... sinepit sööb :)
Huvitav oli luule põimimine raamatusse. Apple´i kooli tuli äge kirjandusõpetaja, kes lasi õpilastel lugeda väärtluuletajaid ja hiljem erinevatest emotsioonidest samal teemal kirjatükke teha. Apple´il avaldus luuleanne... ilmselt ideaalse lapsepõlvega ei oleks ta osanud sama tugevalt kirjutada. Luule tuli tal hästi loomulikult, kõik kirjanduse kodused ülesanded tulid tal kõigepealt luulena, siis aga pidas ta neid liiga otsekohesteks ja isiklikeks ning vuristas midagi üldisemat jutustavas vormis. Tüdruku jaoks, kes muudes asjades oli pigem silmapaistmatu, oli kirjandusõpetaja tähelepanu ja kiitus väga suur au.
"Armastuse varjus
anname ennast ära-
ja hommikul imestame
mida me riiuleil alles on jäänud
hinge vallapäästmisest peale
armastuse varjus
jõude jäädes me ootame tulevikku
ikka vaid säravat, tulvil täis üllatusi
kus mitte miski ei saa olla mõru
ega saa olla tehtud veel Paremaks.
Mulle meeldib sõnade rütm ja luuletuse väljanägemine ja ehkki ma ei saa ise ka päris hästi aru, mida ma öelda tahtsin, kirjutan edasi."
ISIKLIK VÄLJAKUTSE LISAKS LUGEMISELE, peale raamatu lugemist vaatan ka filmi.
"E.T." 115min (Steven Spielberg/ Melissa Mathinson, USA) 1962
"Igatahes, E.T. laskub Maale ja siis kohtab ta seda poissi, kelle nimi on Elliot, ja neil on koos lõbus ja puha, aga lõpuks - ettevaatust, spoiler!- läheb ta ikkagi kosmosesse tagasi, sest tema koht on seal. Maa peal pole tal turvaline."
Tore film, vaatasime lapsega koos. Steven Spielbergi nime olin enne ka kuulnud, aga nüüd olen tsipake targem ja tean päriselt mõnda filmi ka :) Tegelikult olin seda ise ka lapsena näinud, aga enam ei mäletanud.
LV nr.5- 2018. aastal ilmunud populaarne noorteromaan
Veel head lugemist ELLUst!
Mõtlemapanev lugu lastekasvatusest. Apple (pealkirjas äratõlgitud "õun") on kasvanud koos vanaemaga, sest ema läks Ameerikasse õnne otsima, kui Apple veel väike oli. Nüüd aga tuli ema tagasi, lahedalt noorusliku oleku ja lubadustega suuremaks vabaduseks, kui vanaema juures. Järjest hakkab tulema igasuguseid üllatusi ja oodatud vahva elu asemel sajab tüdrukule kaela hoopis hunnik täiskasvanutele mõeldud kohustusi... Nii tekibki olukord, kus ema on tagasi, aga ei ole aja jooksul õppinud olema ema. Ema ja tütre rollid lähevad vahetusse. Tekivad igasugused probleemid ja kahtlased olukorrad. Kas kõik lõpeb hästi? Selle poolest kindlasti, et teismeline tüdruk saab oma ellu ema tagasi ja ei jää lõpmatuseni teadmatusse, miks ta üksi jäeti või milline ta ema on.
Hästi omapärane tegelane raamatus on Rain (pealkirjas äratõlgitud "vihm"). Aga kes ta on ja mis ta teeb... see jutt läheks liiga detailseks juba. (Veidi kahju, et pealkirjas ja raamatus on kasutusel erinevad nimed, mõttetu segadus.)
Kiire raamat, hea raamat. Lugemine võttis aega paar päeva, kasulik ajaviide bussisõitudeks. ELLU meeldib mulle üha rohkem, kuigi peale Elisa Raamatut oli üleminek veidi harjumatu. Bussis on telefonist mugavam lugeda, kui raamatust, tundub et ta rapub vähem ja õhtusel ajal on valgustus garanteeritud.
Raamatu kaanel lubatakse jutustust sellest, kuidas õppida armastama. Jah, ilmselt võib ka nii ütelda, sest üksteise tundmaõppimine ja leppimine sellisena nagu teine on, andis võimaluse armastusele. Ise ei suutnud ma lugemise ajal lõpetada mõtisklemist vastutuse võtmise ja laste kaasamise üle... Kui palju on neilt õige oodata? Kuidas nende iseseisvus kujunema peaks? Ja mis kõige peamine- miks mul ei ole selliseid lapsi, kes koolist puududes (siiski puududes, mitte poppi tehes) ei loe vabatahtlikult tunnis viibimise asemel luulet ja ajalugu? Kust sellised lapsed tulevad? :D Üsna võimatu oli lugeda ilma kedagi kordagi mõttes süüdistamata. Liiga range vanaema ja kergemeelne ema vähemalt annavad selleks küll põhjust. Aga perekonda ei vali me tegelikult ise. Vahepeal oli tunne, et liiga üle võlli läheb... aga eitamine oleks ilmselt pea liiva alla peitmine, et kui minu kodus pole nii, siis pole kuskil.
"Kui memm peaks avastama, et ma passin Facebookis, saaksin kuulda tunnipikkust loengut, kui sobimatu see on. Memme meelest kasutavad internetti ainult lastejahil perverdid. /.../
Aga kui ma oma konto ära kustutan ja ema peaks otsustama mulle sübrakutse saata, ei saaks ta seda teha. Ma tean, et ta otsib mu varsti üles, ja ma tahan olla leitav, kui ta seda teeb."
Peale perekonna on palju juttu sõpradest. Parim sõbranna otsustab sõbrustada hoopis popi tüdrukuga. See teeb haiget. Võimalik, et mõlemale, lihtsalt erinevatel aegadel. Ja uueks sõbraks saab hoopis keegi, kellega end alguses piinlik koos näidata on. Õnneks Apple leiab ennast üsna kiirelt ilma kellelegi liiga tegemata. Lihtsalt saab kogemuste inimeste hindamisel valedel alustel. Populaarne poiss võib ju ka ilgelt nõme olla, kui ta... mõelge vaid... sinepit sööb :)
Huvitav oli luule põimimine raamatusse. Apple´i kooli tuli äge kirjandusõpetaja, kes lasi õpilastel lugeda väärtluuletajaid ja hiljem erinevatest emotsioonidest samal teemal kirjatükke teha. Apple´il avaldus luuleanne... ilmselt ideaalse lapsepõlvega ei oleks ta osanud sama tugevalt kirjutada. Luule tuli tal hästi loomulikult, kõik kirjanduse kodused ülesanded tulid tal kõigepealt luulena, siis aga pidas ta neid liiga otsekohesteks ja isiklikeks ning vuristas midagi üldisemat jutustavas vormis. Tüdruku jaoks, kes muudes asjades oli pigem silmapaistmatu, oli kirjandusõpetaja tähelepanu ja kiitus väga suur au.
"Armastuse varjus
anname ennast ära-
ja hommikul imestame
mida me riiuleil alles on jäänud
hinge vallapäästmisest peale
armastuse varjus
jõude jäädes me ootame tulevikku
ikka vaid säravat, tulvil täis üllatusi
kus mitte miski ei saa olla mõru
ega saa olla tehtud veel Paremaks.
Mulle meeldib sõnade rütm ja luuletuse väljanägemine ja ehkki ma ei saa ise ka päris hästi aru, mida ma öelda tahtsin, kirjutan edasi."
ISIKLIK VÄLJAKUTSE LISAKS LUGEMISELE, peale raamatu lugemist vaatan ka filmi.
"E.T." 115min (Steven Spielberg/ Melissa Mathinson, USA) 1962
"Igatahes, E.T. laskub Maale ja siis kohtab ta seda poissi, kelle nimi on Elliot, ja neil on koos lõbus ja puha, aga lõpuks - ettevaatust, spoiler!- läheb ta ikkagi kosmosesse tagasi, sest tema koht on seal. Maa peal pole tal turvaline."
Tore film, vaatasime lapsega koos. Steven Spielbergi nime olin enne ka kuulnud, aga nüüd olen tsipake targem ja tean päriselt mõnda filmi ka :) Tegelikult olin seda ise ka lapsena näinud, aga enam ei mäletanud.
Comments
Post a Comment