"Elu ase"
Linda Hogan 152lk Allikaäärne 2017
"Üks naine kirjeldas mulle kord oma sõpra kui nii head kuulajat, et isegi puud kummardusid tema ligi ja kõnelesid talle oma sisimaist saladustest. Aastate jooksul olen kujutlenud tolle naise vaikimist, tema kuulamisoskust, mis pidi olema nii täielik ja avatud, et maailm ise astus temaga vestlusese. Rohelised puulehed keerasid end tema poole lahti ning sosistasid lugusid õrnadest tuulehoogudest ja kahisesid üksteise vastu." (lk.41)
Selline on ka see raamat. Hea jutustaja, kes austab loodust ja oskab temaga rääkida.
Hea raamat on, paneb mõtlema sellele, kui väike on inimene keset loodust, kui palju on inimesed loodusest kaugenenud... kui vähe on alles jäänud loodusega suhtlemist, märkide märkamist ja lugupidamist looduse vastu.
Natuke muinasjutuline on ka.
Julgen soojalt soovitada. Vahelduseks midagi väga loomulikku ja sooja on tore lugeda.
"Oleme lahkenud loodusest, aga midagi on katkenud ka meie eneste tuumas. Inimesse sünnib nõnda teine maailm, sisemised ja välised maailmad üritavad säilitada omavahel tasakaalu uute mehhanismide abil, mis aga keerukamad kui varem. Psühholoog C. A. Meier on märkinud, et kui metsik loodus ümbrusest kaob, jääb selle ainsaks asupaigaks inimmõistus. Ning kuna loodust hävib üha ulatuslikumalt, siis olemegi kaotamas ka osa endast- ja mitte ainult seda, ütleb Meier, vaid et oleme välja jõudnud ohuni, et elu sellisena nagu see meid kord maailmas ümbritses, jääbki alles ainult meie sisemusse. "Kogu lääne ühiskond," ütleb ta, "on jõudnud füüsilisse ja moraalsesse murdepunkti." Tulemuseks on vaimne killustumine, mida saadab omakorda ökoloogiline häving.
Hävinguohus sõltub meie elu paljuski just meie oskusest kuulata. Maa kõneleb meiega sümptomites. Kui Tsernobõlis leidis aset tuumaõnnetus, ei rääkinud sellest meile esmalt mitte ametivõimud, vaid tuul. Tuul avaldas meile tõe, tõi sõnumi aatomi lõknemisest, kõneles tekkinud olukorrast. Tuul võib nõnda olla prohvet, nagu ka teadlane või jutuvestja." (lk.45-46)
"Kaugete põhjaalade parimad kütid leiavad oma saakloomi siiani neist unistades. Antropoloog Hugh Brandy raamatus "Maakaardid ja unistused" räägib üks küsitletutest: "Võib-olla sa ei usu, et säärane vägi saab võimalik olla. On vähe neid, kes seda mõistavad. Vana-aja rahvas oskas korrlaikult unistada ja teadis seepärast paljut, mida teistel raske mõista. ...Aga seda, et unistades küttimine toimib, on palju kordi tõestatud." Unistustes avalduvad nii maakaardid kui ka hirvesalkade liikumissuunad.
Nagu puuinimesed, nii on paljud meist tänapäevalgi kaotanud oma elu sisima sisu, unustanud kiita ja tänada igasuguse elu pühalikkust. Ent sellest unustusest hoolimata on meis alles osa, mis maailmaga lähedane ning mis seda sügavuti mõistab. Mäletame seda tunnetuslikult. Kogeme seda kui kahinat öös, igatsust või rahutust, millele ei suuda nime anda." (lk.76)
"Üks naine kirjeldas mulle kord oma sõpra kui nii head kuulajat, et isegi puud kummardusid tema ligi ja kõnelesid talle oma sisimaist saladustest. Aastate jooksul olen kujutlenud tolle naise vaikimist, tema kuulamisoskust, mis pidi olema nii täielik ja avatud, et maailm ise astus temaga vestlusese. Rohelised puulehed keerasid end tema poole lahti ning sosistasid lugusid õrnadest tuulehoogudest ja kahisesid üksteise vastu." (lk.41)
Selline on ka see raamat. Hea jutustaja, kes austab loodust ja oskab temaga rääkida.
Hea raamat on, paneb mõtlema sellele, kui väike on inimene keset loodust, kui palju on inimesed loodusest kaugenenud... kui vähe on alles jäänud loodusega suhtlemist, märkide märkamist ja lugupidamist looduse vastu.
Natuke muinasjutuline on ka.
Julgen soojalt soovitada. Vahelduseks midagi väga loomulikku ja sooja on tore lugeda.
"Oleme lahkenud loodusest, aga midagi on katkenud ka meie eneste tuumas. Inimesse sünnib nõnda teine maailm, sisemised ja välised maailmad üritavad säilitada omavahel tasakaalu uute mehhanismide abil, mis aga keerukamad kui varem. Psühholoog C. A. Meier on märkinud, et kui metsik loodus ümbrusest kaob, jääb selle ainsaks asupaigaks inimmõistus. Ning kuna loodust hävib üha ulatuslikumalt, siis olemegi kaotamas ka osa endast- ja mitte ainult seda, ütleb Meier, vaid et oleme välja jõudnud ohuni, et elu sellisena nagu see meid kord maailmas ümbritses, jääbki alles ainult meie sisemusse. "Kogu lääne ühiskond," ütleb ta, "on jõudnud füüsilisse ja moraalsesse murdepunkti." Tulemuseks on vaimne killustumine, mida saadab omakorda ökoloogiline häving.
Hävinguohus sõltub meie elu paljuski just meie oskusest kuulata. Maa kõneleb meiega sümptomites. Kui Tsernobõlis leidis aset tuumaõnnetus, ei rääkinud sellest meile esmalt mitte ametivõimud, vaid tuul. Tuul avaldas meile tõe, tõi sõnumi aatomi lõknemisest, kõneles tekkinud olukorrast. Tuul võib nõnda olla prohvet, nagu ka teadlane või jutuvestja." (lk.45-46)
"Kaugete põhjaalade parimad kütid leiavad oma saakloomi siiani neist unistades. Antropoloog Hugh Brandy raamatus "Maakaardid ja unistused" räägib üks küsitletutest: "Võib-olla sa ei usu, et säärane vägi saab võimalik olla. On vähe neid, kes seda mõistavad. Vana-aja rahvas oskas korrlaikult unistada ja teadis seepärast paljut, mida teistel raske mõista. ...Aga seda, et unistades küttimine toimib, on palju kordi tõestatud." Unistustes avalduvad nii maakaardid kui ka hirvesalkade liikumissuunad.
Nagu puuinimesed, nii on paljud meist tänapäevalgi kaotanud oma elu sisima sisu, unustanud kiita ja tänada igasuguse elu pühalikkust. Ent sellest unustusest hoolimata on meis alles osa, mis maailmaga lähedane ning mis seda sügavuti mõistab. Mäletame seda tunnetuslikult. Kogeme seda kui kahinat öös, igatsust või rahutust, millele ei suuda nime anda." (lk.76)
Comments
Post a Comment