"Isa"
Bjarni Thorsson, 232lk Ajakirjade kirjastus 2014
LVnr.34- Islandi kirjaniku raamat
Raamat lõbusa ellusuhtumisega meesterahvast. Lugu lapseplaneerimisest, raskustest raseduse ajal ja beebiga ja... elust peale lahutust. Huumorit on ka parasjagu. Ei julge lubada, aga ehk on abi ka mõnel värskel lapsevanemal, et kergemini üle elada rasedus ja titeiga. Mul on veidike kahju, et ma seda ei lugenud, kui mul oli kaks väikest last või väike laps ja rasedus korraga. Oleks olnud abiks ja mõne keerulisema hetke aidanud... naeruga kiiremini üle elada. Kahjuks ei olnud raamat siis veel ilmunud.
"Ahhaa.... nii näevad seda siis mehed" käis ka lugemise ajal pidevalt peast läbi :) Üldistada kindlasti ei tohiks, aga tore on võrrelda ikka. Kuidas erinesid ema ja isa vanemainstinkti tekkimine, kuidas üleüldse meespool rasedusega kaasa elab, kui raske pettumus oli tegelikult perekonna lagunemine ja kuidas autor küll ei kurtnud, aga pidi sellest ülesaamiseks aega võtma ja läbi seedima.
Minu lemmiklõik nii Jan Uuspõllu etendusest kui ka raamatust:
"Põhjus, miks ma esda lookest jutustan, on tegelikult üsna lihtne. Kui näed kella viie-kuue vahel linnatänavail vingerdavat autot, millel on kõik aknad lahti, tümps põhjas ja juht hüppab üles-alla, karjudes "Vaata issit, vaata issit", siis ei maksa tingimata arvata, et tegemist on purujoobes isikuga, kellele tuleks politsei kutsuda. On üsna tõenäoline, et tegu on meeleheitel isaga, kes üritab oma last ärkvel hoida." (lk.115)
No niiiiiii ütlemata tuttav tunne.
Raamatu sissejuhatust lugedes muutusin veidi kartlikuks. Tundus, et kasutatakse palju kohalikku (islandi) huumorit ja raamatu stiil on Jan Uuspõllu näidendiga väga sarnane, aga sellist stiili raamatust lugeda ei ole ikka see.
Õnneks tuli välja, et eksisin.
Kui Jan Uuspõllu monoetendused on üks nali teise otsa, siis raamat on veidi tõsisemaltvõetav. On naeru, aga on ka kirjeldavat juttu. Igapäevast juttu. Ja mõtlikku juttu, mis ei aja naerma. Aga kui see mõtlik jutt hakkab liiga pikale minema ja kurvastama, kulub sinna igatahes ära mõni kergem nali.
Igatahes lugemine läks üllatavalt kiirelt, naerma ajas ka, minu soovituse see raamat saab kaasa küll!
Lõpp meeldis mulle ka. See tegi raamatu "päris raamatuks" ja võttis eelmised peatükid kokku.
Youtube´ist leidsin ühe kirjaniku enda (kohalikus keeles) monoetenduse lõigu ka! :) https://www.youtube.com/watch?v=qO-dLtBq1V4
Üks asi jäi siiski kriipima- autor esitas ennast kui üksivanemat, kes ei saa süüdimatult minna maratoni jooksma ega teha muid asju, mida lastega koos ei tee. Hiljem tuli välja, et tegelikult on laps võrdselt mõlema vanema juures (ehk pool aega ema ja pool isa). Tekkis kerge pettumus, et autor on olukorda veidi üle paisutanud. Nagu selgus, oli tal ka ema lapsehoidmises vajadusel abiks (näiteks kohtingule minnes). Aga see selleks. Eks ka nädal lapsega kahekesi on suure vastutusega ja mingit vastutusest kõrvalehiilimist raamatus küll ei olnud. Oli armastus lapse vastu ja väga suur austus lapse ema vastu.
Teema on selle raamatu puhul oluline. See on päriselust ja pärisinimestest. Siin raamatus on täiesti keskmine mees ja keskmine naine ja keskmine laps oma tavaliste eludega. Väga kerge on samastuda, sest situatsioonid on puhas klassika- rasedusaegsed isud, lapse tujud, lapsega kodusoleva ema tujud, segaduses isa, paarisuhe, lapse kooliminek, uue suhte loomine... tuleb kõigil ette. Sellest raamatust ei leia selles osas mitte ühtegi ekstreemsust ja tänu sellele ta ei kalluta kellelegi kaasa tundma või üht eluperioodi teisest üle tähtsustama. Ta lihtsalt annab võimaluse kõrvalt vaadata, võrrelda enda eluga ja mõtelda selle üle, mis on oluline.
LVnr.34- Islandi kirjaniku raamat
Raamat lõbusa ellusuhtumisega meesterahvast. Lugu lapseplaneerimisest, raskustest raseduse ajal ja beebiga ja... elust peale lahutust. Huumorit on ka parasjagu. Ei julge lubada, aga ehk on abi ka mõnel värskel lapsevanemal, et kergemini üle elada rasedus ja titeiga. Mul on veidike kahju, et ma seda ei lugenud, kui mul oli kaks väikest last või väike laps ja rasedus korraga. Oleks olnud abiks ja mõne keerulisema hetke aidanud... naeruga kiiremini üle elada. Kahjuks ei olnud raamat siis veel ilmunud.
"Ahhaa.... nii näevad seda siis mehed" käis ka lugemise ajal pidevalt peast läbi :) Üldistada kindlasti ei tohiks, aga tore on võrrelda ikka. Kuidas erinesid ema ja isa vanemainstinkti tekkimine, kuidas üleüldse meespool rasedusega kaasa elab, kui raske pettumus oli tegelikult perekonna lagunemine ja kuidas autor küll ei kurtnud, aga pidi sellest ülesaamiseks aega võtma ja läbi seedima.
Minu lemmiklõik nii Jan Uuspõllu etendusest kui ka raamatust:
"Põhjus, miks ma esda lookest jutustan, on tegelikult üsna lihtne. Kui näed kella viie-kuue vahel linnatänavail vingerdavat autot, millel on kõik aknad lahti, tümps põhjas ja juht hüppab üles-alla, karjudes "Vaata issit, vaata issit", siis ei maksa tingimata arvata, et tegemist on purujoobes isikuga, kellele tuleks politsei kutsuda. On üsna tõenäoline, et tegu on meeleheitel isaga, kes üritab oma last ärkvel hoida." (lk.115)
No niiiiiii ütlemata tuttav tunne.
Raamatu sissejuhatust lugedes muutusin veidi kartlikuks. Tundus, et kasutatakse palju kohalikku (islandi) huumorit ja raamatu stiil on Jan Uuspõllu näidendiga väga sarnane, aga sellist stiili raamatust lugeda ei ole ikka see.
Õnneks tuli välja, et eksisin.
Kui Jan Uuspõllu monoetendused on üks nali teise otsa, siis raamat on veidi tõsisemaltvõetav. On naeru, aga on ka kirjeldavat juttu. Igapäevast juttu. Ja mõtlikku juttu, mis ei aja naerma. Aga kui see mõtlik jutt hakkab liiga pikale minema ja kurvastama, kulub sinna igatahes ära mõni kergem nali.
Igatahes lugemine läks üllatavalt kiirelt, naerma ajas ka, minu soovituse see raamat saab kaasa küll!
Lõpp meeldis mulle ka. See tegi raamatu "päris raamatuks" ja võttis eelmised peatükid kokku.
Youtube´ist leidsin ühe kirjaniku enda (kohalikus keeles) monoetenduse lõigu ka! :) https://www.youtube.com/watch?v=qO-dLtBq1V4
Üks asi jäi siiski kriipima- autor esitas ennast kui üksivanemat, kes ei saa süüdimatult minna maratoni jooksma ega teha muid asju, mida lastega koos ei tee. Hiljem tuli välja, et tegelikult on laps võrdselt mõlema vanema juures (ehk pool aega ema ja pool isa). Tekkis kerge pettumus, et autor on olukorda veidi üle paisutanud. Nagu selgus, oli tal ka ema lapsehoidmises vajadusel abiks (näiteks kohtingule minnes). Aga see selleks. Eks ka nädal lapsega kahekesi on suure vastutusega ja mingit vastutusest kõrvalehiilimist raamatus küll ei olnud. Oli armastus lapse vastu ja väga suur austus lapse ema vastu.
Teema on selle raamatu puhul oluline. See on päriselust ja pärisinimestest. Siin raamatus on täiesti keskmine mees ja keskmine naine ja keskmine laps oma tavaliste eludega. Väga kerge on samastuda, sest situatsioonid on puhas klassika- rasedusaegsed isud, lapse tujud, lapsega kodusoleva ema tujud, segaduses isa, paarisuhe, lapse kooliminek, uue suhte loomine... tuleb kõigil ette. Sellest raamatust ei leia selles osas mitte ühtegi ekstreemsust ja tänu sellele ta ei kalluta kellelegi kaasa tundma või üht eluperioodi teisest üle tähtsustama. Ta lihtsalt annab võimaluse kõrvalt vaadata, võrrelda enda eluga ja mõtelda selle üle, mis on oluline.
Comments
Post a Comment