"Sõpruses ja surmas"
LV nr.27- Raamat, mille pealkirjas mainitakse surma või suremist
Angela Hofberg, 168lk Varrak 2016
Võtsin selle punkti alla just selle autori raamatu, sest mul on temaga üks varasem emotsionaalne kokkupuude juba olemas. "Ikkagi". See raamat oli väga sarnase ülesehitusega, algas kaugemalt ja siis läks ajas tagasi, et lugeja vajalikuga kurssi viia.
See raamat mõjub väga depressiivselt. Vähemalt mulle. Hurmi on muuseumis töötav lastetu naine, kelle suhted emaga on olnud jahedad, esimene abielu lahutatud, teine abielu lõppenud õnnetult abikaasa hukkudes ning raamat kirjeldab ta elu alates esimese abielu lõppemisest. Terve raamat liigub ühe surma juurest teise juurde... ema surm, mehe surm, lõpuks kaugema tuttava surm, enda vanadus ja elu üksiku lesena lapsepõlvekorteris... Seda seostatakse pidevalt sõprusega, näidatakse kuidas populaarse ema matustele ei tule eriti kedagi, samal ajal üksiku inimese matustel on vanade aegade mälestuseks inimesi palju. Kes siis on õige sõber?
Peategelane on ärritav tüüp. Kokkuvõttes jättis ta endast teistest paremakspidava mulje ja tundus ka arg. Muutusi elus ette ei kippunud võtma, hoolis ümbritseva arvamusest ja lisaks meeldis talle sõbrannasid (kui mitte otse, siis mõttes) kritiseerida. Ning raamatu algusest kuni lõpuni ei tundu temas midagi ka muutuvat. Kuigi raamat peaks olema sõprusest, siis minu arvates ei olnud tal raamatu jooksul ühtegi tõelist sõbrannat. Võib-olla oli tõeline sõpruse teise abikaasaga, kuid ka see oli algusest peale kuidagi väga kalkuleeritud ja väljapeetud mõistusega võetav suhe.
Ma oskan seda raamatut soovitada vaid neile, kes otsivad lugemisest mingit kummalist elamust.
Angela Hofberg, 168lk Varrak 2016
Võtsin selle punkti alla just selle autori raamatu, sest mul on temaga üks varasem emotsionaalne kokkupuude juba olemas. "Ikkagi". See raamat oli väga sarnase ülesehitusega, algas kaugemalt ja siis läks ajas tagasi, et lugeja vajalikuga kurssi viia.
See raamat mõjub väga depressiivselt. Vähemalt mulle. Hurmi on muuseumis töötav lastetu naine, kelle suhted emaga on olnud jahedad, esimene abielu lahutatud, teine abielu lõppenud õnnetult abikaasa hukkudes ning raamat kirjeldab ta elu alates esimese abielu lõppemisest. Terve raamat liigub ühe surma juurest teise juurde... ema surm, mehe surm, lõpuks kaugema tuttava surm, enda vanadus ja elu üksiku lesena lapsepõlvekorteris... Seda seostatakse pidevalt sõprusega, näidatakse kuidas populaarse ema matustele ei tule eriti kedagi, samal ajal üksiku inimese matustel on vanade aegade mälestuseks inimesi palju. Kes siis on õige sõber?
Peategelane on ärritav tüüp. Kokkuvõttes jättis ta endast teistest paremakspidava mulje ja tundus ka arg. Muutusi elus ette ei kippunud võtma, hoolis ümbritseva arvamusest ja lisaks meeldis talle sõbrannasid (kui mitte otse, siis mõttes) kritiseerida. Ning raamatu algusest kuni lõpuni ei tundu temas midagi ka muutuvat. Kuigi raamat peaks olema sõprusest, siis minu arvates ei olnud tal raamatu jooksul ühtegi tõelist sõbrannat. Võib-olla oli tõeline sõpruse teise abikaasaga, kuid ka see oli algusest peale kuidagi väga kalkuleeritud ja väljapeetud mõistusega võetav suhe.
Ma oskan seda raamatut soovitada vaid neile, kes otsivad lugemisest mingit kummalist elamust.
Comments
Post a Comment