"Väikesed naised"

LV nr.3- Raamat sellest nimekirjast (BBC 100 raamatut, mida peaks elu jooksul lugema):
https://www.listchallenges.com/bbc-100-books-to-read-before-death? 

Louisa May Alcott, 344lk Pegasus 2019

Suuresti lükkas mind raamatut kätte võtma üks podcast (kuulata saab siit- https://www.mixcloud.com/TorvaRaadio/tammsaarad-kirjandusest-18072020-saatejuhid-signe-ivask-ja-sandra-saar/), kus raamatut ja filmi väga kiideti. Ennem oli mul mingit sorti hirm nagu ikka vahel paljukiidetud raamatutega. Et äkki see on liigne kunst või arusaamatult igav ja arusaamatu ja nii edasi... Nüüd oleks nagu natuke kahju, et ma seda raamatut nooremana ei lugenud. Aga ehk oli nii isegi parem. Siis oleks see jäänud minu jaoks klassikaliseks lasteraamatuks, praegu aga oli minu jaoks kõige olulisem soe emotsioon, mis lugedes tekkis. Nagu oleks saanud sellest killukese enda lapsepõlvele lisaks :)

Raamatus on lihtne ja nauditav lugu neljast õest ülitoredas ja kokkuhoidvas perekonnas. Kohati võib-olla liiga õpetlik ja moraalitsev. Aga kõik teadsid üksteise nõrku iseloomujooni ja proovisid saada paremateks inimesteks ning aitasid sellel teekonnal teineteist. Kellel oli mureks liigne edevus, tormakus ning kes tundus lihtsalt ingellik :) Kõik õed on erinevad inimtüübid, aga hoolivad üksteisest väga ja tegutsesid kodus alati koos. Raamatu jooksul sain kaasa elada ka nende ootusele, et isa ükskord sõjast tagasi jõuaks, sõbrunemisele naabripoisiga, haigustele ja muudele rõõmudele ja muredele. Tekkis igatsus perega õhtuti koos istuda ja midagi lugeda või nokitseda.

Ja teate mis? Üsna varsti peale lugemist vaatasin sõpru ja Joey luges sedasama raamatut. Ja poleks ma seda lugenud, poleks ma üldse pihta saanud, millest jutt on. Klassikuid peaks tõesti (vähemalt üldjoontes) paremini tundma :)