"Ikkagi"
Angela Hofberg, 254lk Tänapäev 2009
Selle raamatu läbilugemise eest palun ühte häääästi pikka paid.
Lõpuni vastu pidasin tänu jonnakusele ja soovile teada, mida raamatu lõpp toob.
Kirjutatud on ta õnneks lihtsas keeles, tegevus kulgeb rahulikult ja väga palju sisu üldjoontes kordub.
Lugu ise on noorest emast, kelle lasteaiaealine laps on väga haige ja kes on valmis proovima ükskõik mida, et laps terveks saaks. Lapse isa olulist huvi üles ei näita, elab uue kaasaga ja nii on noor ema oma muredega üsna üksi. Peale mitmeid kuid haiglas jõuab ta pojaga erinevate posijate, selgeltnägijate ja ravitsejateni. Viimane aga soovitab tungivalt laps ristida ja nii tutvub ta õigeusu preestriga, kes on temast umbes 30 aastat vanem. Preester pole päris õige usuinimene, hoolimata abikaasast hakkab ta liigset lihalikku huvi üles näitama ja... lõpeb asi sellega et nii nad hea mitu aastat järjest on armukesed. Kuna juba esimestel lehekülgedel on kirjutatud naise uuest perest, ei riku lugemiselamust ära teadmine, et see armastus saab oma lõpu, aga naise jaoks läheb elu õnnelikult edasi.
Kõige rohkem pani mind selle raamatu juures mõtlema küsimus kellele on ta kirjutatud...
Armukestele? Ei usu, vaevalt keegi suure tundemöllu sees loogiliselt käituma hakkab ja teiste vigadest õpib.
Potensiaalsetele tulevastele armukestele? Ka vähetõenäoline, sest raamatu peakangelanna ei olnud loll ja naiivne. Vaevalt varasem noomimine midagi muutnud oleks.
Lugu tõestamaks, et ka targad naised võivad sellisesse olukorda sattuda? Selle jaoks on raamat kuidagi liiga emotsioonitu ja midagi uut lugejale ei anna. Usun, et enamusel naistest on mingigi kokkupuude mehega, kes jääb kättesaamatuks, aga ometi jõuavad peast läbi käia variandid kuidas koos saaks olla ja armukadeduspuhangud.
Neile, kes soovivad oma nina teiste eludesse toppida, et pärast ütelda "mis ma kogu aeg rääkisin"? Tundub kõige tõenäolisem variant. Liigne uudishimu teiste elude vastu ja soov "õiget elamist" propageerida.
Viimane variant oleks depressiooni käes vaevlevad inimesed, kes tahavad midagi kurba. Neile soovitaks mõnda tõeliselt kurba või tõsielulist raamatut.
Selguse huvides- lugesin ise poolkohustuslikus korras, et esmakordselt osaleda Tallinna Keskraamatukogu lugemisklubis. Nii et ka see on variant. Ja raamatuvalik oli hea, sest raamat erinevaid küsimusi lugejates tekitas ning kirjastiil on tunduvalt põnev ja mitmekülgsema lähenemisega kui tavalistel naistekatel. Kõiki asju ette ei ütelda, osa jääb endale äraarvamiseks.
Raamatu kiituseks peab ütlema, et ta on usutav. Kui mõnikord on kogu õnnetu meeleolu surutud paarile lehele või veel lühemasse vormi, siis siin saab kannatusi nautida umbes terve raamatutäie. Pikki nõretavaid ja lootusrikkaid mõtteid kallimaga koosolemisest, kellel aga on alati kiire ja kes on pidevalt hõivatud. Palju armukadedust. Ootamine ja varjamine. Halvakspanu ema poolt. Ravimid uinumiseks öödel, kui und ei tule. Tegelemine lapsega on raamatus siiras ja seda ema unarusse ei jäta.
Ema ise... mul ei ole talle midagi ette heita. Oleks võinud selle tobeda suhte ja soigumise kiiremini lõpetada, oleks endal kergem olnud... aga las olla. Seda saaks igale inimesele ütelda, et ta millegagi oma elus oleks võinud kiiremini ühele poole saada. Ja seda on palju kergem ütelda kõrvalseisjatel. Tegi omad vead ja midagi õppis. Tema puhul mõtlesin paaril korral, kas ehk on sarnane Kerttu Rakke raamatu "Häbi" Nadjaga? Mõlemad veidi eluvõõrad tegelased, keda on teistel võimalik ümber sõrme keerutada. Siiski on mõned erinevused. Siin raamatus oli palju kohti, kus peeti end teistest naistest paremaks ja sepitseti salaplaane, et imeline armastus võitu saaks. Samas oli see aga ka pluss, sest aitas eluga edasi minna vähemalt mingi tegevuse kaudu, mitte üksi kannatades maailmast eemalduda.
Preester. Ei jätnudki nii halba muljet, kui oleks võinud. Tegu oli kahtlase minevikuga vanamehega, kes mesijutu kõrval väljendas end üsna rohmakalt ja kes ei tundunud olema ka väga pühendunud usklik. Patud lubas kõik enda kanda võtta, kui ainult voodisse lubatakse. Hea psühholoog oli ta samuti ja raamatu jooksul vähemasti ühe sõbranna suutis uuesti elama panna ja muredest lahti aidata (võimalik siiski, et naispool oli piisavalt elu näinud, et ei juletud armukeseks sebida ja abi oli venitamistaktika, et oma võimalusi kombata).
Usk ja uskumine käisid raamatust palju läbi. Peategelane ei tõmmanud piiri kiriku ja teiste uskumiste vahele. See jättis veidi mulje, et ta tahab ise hirmsasti midagi uskuda, aga ei suuda valida ja täpselt ei tea, mis on mis. Uskuda ja jumalikuks mõtelda sobis ka preester. Mis on ka üsna inimlik, kui on olnud rasked ajad, hirm lapsest ilma jääda, vastutus last üksi (ema abiga küll, aga sisuliselt siiski üksi) kasvatada, korter... keegi lõpmatuseni ei jaksa ja kui taevaliku poole eest hoolitsemiseks on võimalik koju preester võtta ööks-paariks nädalas, siis see murdumine kõlab inimlikult. Tegemist ei olnud suvalise abielumehega, tegemist oli võimeka usuinimesega, kes lohutas ja "teadis paremini" kõiki neid patu ja lunastusasju.
Tegelikult ei pea ma õigeks ka "keelatud armastuse" ülistamist ja püsisuhte kirjeldamist rutiinse ja igavana. Siin raamatus jäi sellest selline mulje. Ja see pole kahjuks ainuke selline raamat. Kui teistes raamatutes jääb lugeja otsustada, milline ta seisukoht on, siis siin raamatus jäi asi kuidagi... halvamaiguliseks. Miks peaks ülistama kirglikumaks olukorda, kus ollakse armuke ja päriselt üksteist tundma ei õpitagi? Mehe minevik jäi teadmata. Mehe iseloomu kirjeldati hüplikult. Pikad telefonikõned olid ja usuasju puudutati... aga ma ei osanud näha selles suhtes midagi, mis oleks pannud mind ümber mõtlema ja seda kirge paremaks pidama kalli inimesega koosliikumisest ja üksteise tundmaõppimisest.
Ilmselt ainuke, millega raamatus suhete kohapealt tõesti nõustun, on et armastusse ei mahu valed.
Kass. Raamatu üks lemmiktegelasi. Räägitakse, et loomad ja lapsed tajuvad inimesi paremini. Vot preestrist need kaks hakkasid lõpupoole eemale hoidma.
Minu poolt see raamat lugemissoovitust ei saa, sest ma tõesti ei kujuta ette, kes on sihtgrupp ja peaks lugema 200 lehekülge (veidi rohkemgi) naisepoolset igatsust abielus mehe järgi. Natuke liiga pikk ettevõtmine.
Kuna aga autor (kes on pseudonüüm ja kelle kohta lisainfo leida ei õnnestunud) oli omapärase ja huvitava kirjastiiliga, siis ma ei välista, et võtan mõne raamatu veel ette.
Selle raamatu läbilugemise eest palun ühte häääästi pikka paid.
Lõpuni vastu pidasin tänu jonnakusele ja soovile teada, mida raamatu lõpp toob.
Kirjutatud on ta õnneks lihtsas keeles, tegevus kulgeb rahulikult ja väga palju sisu üldjoontes kordub.
Lugu ise on noorest emast, kelle lasteaiaealine laps on väga haige ja kes on valmis proovima ükskõik mida, et laps terveks saaks. Lapse isa olulist huvi üles ei näita, elab uue kaasaga ja nii on noor ema oma muredega üsna üksi. Peale mitmeid kuid haiglas jõuab ta pojaga erinevate posijate, selgeltnägijate ja ravitsejateni. Viimane aga soovitab tungivalt laps ristida ja nii tutvub ta õigeusu preestriga, kes on temast umbes 30 aastat vanem. Preester pole päris õige usuinimene, hoolimata abikaasast hakkab ta liigset lihalikku huvi üles näitama ja... lõpeb asi sellega et nii nad hea mitu aastat järjest on armukesed. Kuna juba esimestel lehekülgedel on kirjutatud naise uuest perest, ei riku lugemiselamust ära teadmine, et see armastus saab oma lõpu, aga naise jaoks läheb elu õnnelikult edasi.
Kõige rohkem pani mind selle raamatu juures mõtlema küsimus kellele on ta kirjutatud...
Armukestele? Ei usu, vaevalt keegi suure tundemöllu sees loogiliselt käituma hakkab ja teiste vigadest õpib.
Potensiaalsetele tulevastele armukestele? Ka vähetõenäoline, sest raamatu peakangelanna ei olnud loll ja naiivne. Vaevalt varasem noomimine midagi muutnud oleks.
Lugu tõestamaks, et ka targad naised võivad sellisesse olukorda sattuda? Selle jaoks on raamat kuidagi liiga emotsioonitu ja midagi uut lugejale ei anna. Usun, et enamusel naistest on mingigi kokkupuude mehega, kes jääb kättesaamatuks, aga ometi jõuavad peast läbi käia variandid kuidas koos saaks olla ja armukadeduspuhangud.
Neile, kes soovivad oma nina teiste eludesse toppida, et pärast ütelda "mis ma kogu aeg rääkisin"? Tundub kõige tõenäolisem variant. Liigne uudishimu teiste elude vastu ja soov "õiget elamist" propageerida.
Viimane variant oleks depressiooni käes vaevlevad inimesed, kes tahavad midagi kurba. Neile soovitaks mõnda tõeliselt kurba või tõsielulist raamatut.
Selguse huvides- lugesin ise poolkohustuslikus korras, et esmakordselt osaleda Tallinna Keskraamatukogu lugemisklubis. Nii et ka see on variant. Ja raamatuvalik oli hea, sest raamat erinevaid küsimusi lugejates tekitas ning kirjastiil on tunduvalt põnev ja mitmekülgsema lähenemisega kui tavalistel naistekatel. Kõiki asju ette ei ütelda, osa jääb endale äraarvamiseks.
Raamatu kiituseks peab ütlema, et ta on usutav. Kui mõnikord on kogu õnnetu meeleolu surutud paarile lehele või veel lühemasse vormi, siis siin saab kannatusi nautida umbes terve raamatutäie. Pikki nõretavaid ja lootusrikkaid mõtteid kallimaga koosolemisest, kellel aga on alati kiire ja kes on pidevalt hõivatud. Palju armukadedust. Ootamine ja varjamine. Halvakspanu ema poolt. Ravimid uinumiseks öödel, kui und ei tule. Tegelemine lapsega on raamatus siiras ja seda ema unarusse ei jäta.
Ema ise... mul ei ole talle midagi ette heita. Oleks võinud selle tobeda suhte ja soigumise kiiremini lõpetada, oleks endal kergem olnud... aga las olla. Seda saaks igale inimesele ütelda, et ta millegagi oma elus oleks võinud kiiremini ühele poole saada. Ja seda on palju kergem ütelda kõrvalseisjatel. Tegi omad vead ja midagi õppis. Tema puhul mõtlesin paaril korral, kas ehk on sarnane Kerttu Rakke raamatu "Häbi" Nadjaga? Mõlemad veidi eluvõõrad tegelased, keda on teistel võimalik ümber sõrme keerutada. Siiski on mõned erinevused. Siin raamatus oli palju kohti, kus peeti end teistest naistest paremaks ja sepitseti salaplaane, et imeline armastus võitu saaks. Samas oli see aga ka pluss, sest aitas eluga edasi minna vähemalt mingi tegevuse kaudu, mitte üksi kannatades maailmast eemalduda.
Preester. Ei jätnudki nii halba muljet, kui oleks võinud. Tegu oli kahtlase minevikuga vanamehega, kes mesijutu kõrval väljendas end üsna rohmakalt ja kes ei tundunud olema ka väga pühendunud usklik. Patud lubas kõik enda kanda võtta, kui ainult voodisse lubatakse. Hea psühholoog oli ta samuti ja raamatu jooksul vähemasti ühe sõbranna suutis uuesti elama panna ja muredest lahti aidata (võimalik siiski, et naispool oli piisavalt elu näinud, et ei juletud armukeseks sebida ja abi oli venitamistaktika, et oma võimalusi kombata).
Usk ja uskumine käisid raamatust palju läbi. Peategelane ei tõmmanud piiri kiriku ja teiste uskumiste vahele. See jättis veidi mulje, et ta tahab ise hirmsasti midagi uskuda, aga ei suuda valida ja täpselt ei tea, mis on mis. Uskuda ja jumalikuks mõtelda sobis ka preester. Mis on ka üsna inimlik, kui on olnud rasked ajad, hirm lapsest ilma jääda, vastutus last üksi (ema abiga küll, aga sisuliselt siiski üksi) kasvatada, korter... keegi lõpmatuseni ei jaksa ja kui taevaliku poole eest hoolitsemiseks on võimalik koju preester võtta ööks-paariks nädalas, siis see murdumine kõlab inimlikult. Tegemist ei olnud suvalise abielumehega, tegemist oli võimeka usuinimesega, kes lohutas ja "teadis paremini" kõiki neid patu ja lunastusasju.
Tegelikult ei pea ma õigeks ka "keelatud armastuse" ülistamist ja püsisuhte kirjeldamist rutiinse ja igavana. Siin raamatus jäi sellest selline mulje. Ja see pole kahjuks ainuke selline raamat. Kui teistes raamatutes jääb lugeja otsustada, milline ta seisukoht on, siis siin raamatus jäi asi kuidagi... halvamaiguliseks. Miks peaks ülistama kirglikumaks olukorda, kus ollakse armuke ja päriselt üksteist tundma ei õpitagi? Mehe minevik jäi teadmata. Mehe iseloomu kirjeldati hüplikult. Pikad telefonikõned olid ja usuasju puudutati... aga ma ei osanud näha selles suhtes midagi, mis oleks pannud mind ümber mõtlema ja seda kirge paremaks pidama kalli inimesega koosliikumisest ja üksteise tundmaõppimisest.
Ilmselt ainuke, millega raamatus suhete kohapealt tõesti nõustun, on et armastusse ei mahu valed.
Kass. Raamatu üks lemmiktegelasi. Räägitakse, et loomad ja lapsed tajuvad inimesi paremini. Vot preestrist need kaks hakkasid lõpupoole eemale hoidma.
Minu poolt see raamat lugemissoovitust ei saa, sest ma tõesti ei kujuta ette, kes on sihtgrupp ja peaks lugema 200 lehekülge (veidi rohkemgi) naisepoolset igatsust abielus mehe järgi. Natuke liiga pikk ettevõtmine.
Kuna aga autor (kes on pseudonüüm ja kelle kohta lisainfo leida ei õnnestunud) oli omapärase ja huvitava kirjastiiliga, siis ma ei välista, et võtan mõne raamatu veel ette.
Comments
Post a Comment