"Kihnu Virve. Nagu linnukene oksal."
Tiina Laanem, 224lk Pegasus 2009
Vahva elurõõmu ja särtsu täis raamat kevadesse!
Siit raamatust saab tõesti palju elurõõmu ja elutarkust lugeda. Terve elu jagu kohe, räägitakse lapsepõlvest ja igapäevastest tavalistest asjadest ja loomingust ja esinemistest.
Mulle jäi raamatust kõige rohkem meelde Kihnu naiste suur kirg tantsimise vastu! Ei neil pole aega oodata, et mõni mees neid tantsima võtaks, nad lähevad ise kah. Ja ega need mehed vist üldse oskagi nii hästi tantsida, kui naised. Ja kui on ikka korralik pidu, siis tantsitakse öö läbi kuni hommikuni.
Kui on nukker meel või vaja midagi selgeks mõtelda, saab jalutada mere äärde. Meri on Virve jaoks tähtis ja sealt kaugele kolida ei saa. Elu saartel on mere kindlasti lähedasemaks teinud ja merega on seotud väga palju õnnelikke ja õnnetuid mälestusi.
Laulusõnade kirjutamine on alati abiks olnud ja rõõmu valmistanud. Igasugused asjad saab sinna laulu sisse kirja panna.
Kokkuhoid perekonna ja sõpradega on ka tugev. Jaanide ajal on külalisi nii palju, et tekib mure magamiskohtade pärast. Igapäevasemad toimetused saavad tehtud koos laste ja lapselastega. Nalja saab alati ja kõik kirjeldavad Virvet kui krutskeid täis naisterahvast.
Väike tõrvatilk on ka sisse sattunud. Kohalikud peavad ikka tähtsamaks rasket töötegemist ja puhkepausid on natuke tabud. Ning ega see laulusõnade kirjutamine ei ole ikka ka päris õige ja raske töö. Eks seal omajagu kadedust on kah praeguseks, sest Virve laulud on lihtsad ja mõnusad ja meeldivad paljudele.
Loomad. Minu jaoks oli üllatus lugeda, et keegi hüljest koduõuel peab. Aga ma olen ka terve elu korteris elanud. Erinevad loomad on aga Virvel elu jooksul olnud ja kõik on talle kallid.
Natuke kuulamist ka lõpuks:
"Kingin Sulle vesiroosid"
"Meremees"
"Imeline jaaniöö"
Minu poolt saab see raamat soojad soovitused!
Kes teda lugema satub, ilmselt teab üsna hästi, mida oodata ja pettuda on raske.
Vahva elurõõmu ja särtsu täis raamat kevadesse!
Siit raamatust saab tõesti palju elurõõmu ja elutarkust lugeda. Terve elu jagu kohe, räägitakse lapsepõlvest ja igapäevastest tavalistest asjadest ja loomingust ja esinemistest.
Mulle jäi raamatust kõige rohkem meelde Kihnu naiste suur kirg tantsimise vastu! Ei neil pole aega oodata, et mõni mees neid tantsima võtaks, nad lähevad ise kah. Ja ega need mehed vist üldse oskagi nii hästi tantsida, kui naised. Ja kui on ikka korralik pidu, siis tantsitakse öö läbi kuni hommikuni.
Kui on nukker meel või vaja midagi selgeks mõtelda, saab jalutada mere äärde. Meri on Virve jaoks tähtis ja sealt kaugele kolida ei saa. Elu saartel on mere kindlasti lähedasemaks teinud ja merega on seotud väga palju õnnelikke ja õnnetuid mälestusi.
Laulusõnade kirjutamine on alati abiks olnud ja rõõmu valmistanud. Igasugused asjad saab sinna laulu sisse kirja panna.
Kokkuhoid perekonna ja sõpradega on ka tugev. Jaanide ajal on külalisi nii palju, et tekib mure magamiskohtade pärast. Igapäevasemad toimetused saavad tehtud koos laste ja lapselastega. Nalja saab alati ja kõik kirjeldavad Virvet kui krutskeid täis naisterahvast.
Väike tõrvatilk on ka sisse sattunud. Kohalikud peavad ikka tähtsamaks rasket töötegemist ja puhkepausid on natuke tabud. Ning ega see laulusõnade kirjutamine ei ole ikka ka päris õige ja raske töö. Eks seal omajagu kadedust on kah praeguseks, sest Virve laulud on lihtsad ja mõnusad ja meeldivad paljudele.
Loomad. Minu jaoks oli üllatus lugeda, et keegi hüljest koduõuel peab. Aga ma olen ka terve elu korteris elanud. Erinevad loomad on aga Virvel elu jooksul olnud ja kõik on talle kallid.
Natuke kuulamist ka lõpuks:
"Kingin Sulle vesiroosid"
"Meremees"
"Imeline jaaniöö"
Minu poolt saab see raamat soojad soovitused!
Kes teda lugema satub, ilmselt teab üsna hästi, mida oodata ja pettuda on raske.
Comments
Post a Comment