"Mu kallis Niina!"
Alo Põldmäe, 165lk Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum 2010
Raimond Valgre kirjad Niina Nikolajevna Vassiljevale 1944-1949. Raamatus on peale kirjade veel intervjuu kirjade adressaadi Niinaga, tutvustav tekst Raimond Valgre elust ja vahemärkusi. Vahemärkused aitavad ajastu tausta veidi mõista ning vahemärkustes on ka märkmed, millal kirjutas Raimondi ema Niinale hoiatavaid kirju muusikust eemale hoida, sest ta ei tea midagi armastusest, on ennasttäis ja nende lool õnnelikku lõppu oodata pole. Raamatuga kaasas on ka peategelase enda poolt joonistatud elulugu.
Igatsevad kirjad ootamas kedagi ja midagi, mis tuleks ja oleks ja tooks kaasa muutusi. Ilusti üteldud sõnad... Lugu saab alguse, kui ühel õhtul saavad tuttavaks Raimond ja Niina, kes juba hommikul üksteisest lahutatakse. Nii jääb neil võimalus üksteisele vaid kirjutada ja paaril üksikul korral kohtuda. Neile jääb ootus olla kunagi koos, aga kui alguses on neid segamas sõda, siis hiljem tulevad ette uued probleemid. Raimond abiellub juhuse tahtel, sellest ta puhtsüdamlikult ka kirjutab ja ka edasistes kirjades on kirjeldatud, kuidas ta oma noort naist tegelikult ei sallivat ja soovib lahutada ja tegelikult armastab ainult Niinat. Ausalt öeldes... ma ei kujuta ette sellises olukorras kirjavahetuse jätkumist ja lootuse eluspüsimist...
Aga kirjavahetus jätkub. Enne ja peale abielulugu vahetatakse mõtteid ka alkoholi teemal. Sellest probleemist ilmselt teavitab Niinat Raimondi ema. Kui Niina oleks Eestisse tulnud ja jäänud, kas asjad oleksid teisiti läinud? Keegi ei tea. Jääb mulje, et muutust igatseti sama palju kui kauget armastust, aga teistpidi oli väga palju vabandusi endistviisi edasi elada (alkohol oleks muusikul nii või teisiti liiga lähedal ja kättesaadav olnud juba töö tõttu).
Mul on hea meel, et ma seda raamatut lugesin. See on üks sellistest raamatutest, mis tekitab huvi edasi lugeda. Näiteks mõni elulooraamat.
Kindlasti paneb ta kaasa mõtlema ja elama teiste elule. Lihtsalt teema on nii õrn. Aga ma pole kindel, kas siia oleks õige kõik mõtted kirja panna. Tegelikult me ju ei tea, mida tundis neid kirju kirjutav inimene ja küsida ka enam ei saa. Tekiks erinevaid süüdistusi, aga see tundub väga vale, kui tegemist on päriselt elanud inimesega.
Raimond Valgre kirjad Niina Nikolajevna Vassiljevale 1944-1949. Raamatus on peale kirjade veel intervjuu kirjade adressaadi Niinaga, tutvustav tekst Raimond Valgre elust ja vahemärkusi. Vahemärkused aitavad ajastu tausta veidi mõista ning vahemärkustes on ka märkmed, millal kirjutas Raimondi ema Niinale hoiatavaid kirju muusikust eemale hoida, sest ta ei tea midagi armastusest, on ennasttäis ja nende lool õnnelikku lõppu oodata pole. Raamatuga kaasas on ka peategelase enda poolt joonistatud elulugu.
Igatsevad kirjad ootamas kedagi ja midagi, mis tuleks ja oleks ja tooks kaasa muutusi. Ilusti üteldud sõnad... Lugu saab alguse, kui ühel õhtul saavad tuttavaks Raimond ja Niina, kes juba hommikul üksteisest lahutatakse. Nii jääb neil võimalus üksteisele vaid kirjutada ja paaril üksikul korral kohtuda. Neile jääb ootus olla kunagi koos, aga kui alguses on neid segamas sõda, siis hiljem tulevad ette uued probleemid. Raimond abiellub juhuse tahtel, sellest ta puhtsüdamlikult ka kirjutab ja ka edasistes kirjades on kirjeldatud, kuidas ta oma noort naist tegelikult ei sallivat ja soovib lahutada ja tegelikult armastab ainult Niinat. Ausalt öeldes... ma ei kujuta ette sellises olukorras kirjavahetuse jätkumist ja lootuse eluspüsimist...
Aga kirjavahetus jätkub. Enne ja peale abielulugu vahetatakse mõtteid ka alkoholi teemal. Sellest probleemist ilmselt teavitab Niinat Raimondi ema. Kui Niina oleks Eestisse tulnud ja jäänud, kas asjad oleksid teisiti läinud? Keegi ei tea. Jääb mulje, et muutust igatseti sama palju kui kauget armastust, aga teistpidi oli väga palju vabandusi endistviisi edasi elada (alkohol oleks muusikul nii või teisiti liiga lähedal ja kättesaadav olnud juba töö tõttu).
Mul on hea meel, et ma seda raamatut lugesin. See on üks sellistest raamatutest, mis tekitab huvi edasi lugeda. Näiteks mõni elulooraamat.
Kindlasti paneb ta kaasa mõtlema ja elama teiste elule. Lihtsalt teema on nii õrn. Aga ma pole kindel, kas siia oleks õige kõik mõtted kirja panna. Tegelikult me ju ei tea, mida tundis neid kirju kirjutav inimene ja küsida ka enam ei saa. Tekiks erinevaid süüdistusi, aga see tundub väga vale, kui tegemist on päriselt elanud inimesega.
Comments
Post a Comment