"Tüdrukune"
Eia Uus, 272lk Postimees 2019
Ma ei osanud lootagi, et see raamat nii kiirelt ELLUsse jõuab!
Oli vähem unistav ja rohkem otsekohesem, kui eelmised loetud Eia raamatud.
Oli huvitav. Pani mõtlema.
Tahaksin veel! :)
Raamatus on lugu keskealisest Lilianist ja temast nooremast Monast. Sisaldab paljutki feminismist, seksist, seksuaalsusest, naiste rollidest, poliitikast ja meestest. Lilian lastakse raamatu alguses töölt lahti, ta peab end elukogenenuks, tegelikult on üsna konservatiivne ja olnud elus vaoshoitud kõikvõimalike ühiskondlike moraalinormide tõttu. Teab igasuguseid klassikuid kirjandusest, teatrist ja kultuurist. Tahab olla abiks noorele Monale, kes töötab ettekandjana, käib teiste noortega pidutsemas ja ei mõtle väga enda tuleviku peale. Suunab Mona ülikooli, soovitab talle raamatuid, viib näitustele ja ooperisse...
Kas selliseid olukordi pole mitte palju? Vanem pool arvab, et ta teab rohkem...
Raamatust käib mitmel korral läbi arvamus, et vägistamiste ja käperdamiste puhul on naine süüdi, sest "ta ju ise tahtis". Pakun, et üks põhjus selle raamatu levitamiseks on selliste arvamuste murdmine. Et peale väljaskäimist ja väljategemist on nagu mingi kohustus tasumiseks. Et lühike seelik on kindlasti kellegile vaatamiseks selga pandud, mitte enda tuju tõttu. Ja et kui välimus ei viita ahvatlemisele, siis no mõttes kindlasti meeldiks, kui keegi ahvatlevaks peaks ja katsuda tahaks.
#metoo on mingi eraldi teema. Kaldun sinnapoole, kes sellest kampaaniast aru ei saa ja kahtlustab et mõni lugu avalikustatakse ärapanemiseks. Idee kahtlemata on õige, et ei peaks olema automaatset eeldust, et kõik teisele poolele (salajas) meeldib. Üldiselt aga pooldan seda, mis Alari Kivisaar kunagi ütles Sky+ hommikuprogrammis. Et ahistamine on siis, kui peale EI ütlemist jätkatakse (ja muidugi tuleb anda ka võimalus talle selle ütlemiseks).
Kummaline vasturääkivus muidugi on, et naised on süüdi nii siis, kui näevad ilusad välja ("ta ju ise tahtis!") kui ka siis, kui on sättimata... "Te tahate trendikalt koledad olla."
Raamatust võtan kaasa veel järgmise...
"naiste iha on isikupõhine, mitte soopõhine"
/.../
"Aga - seal, kus asjaks läheb, on naine evolutsiooniliselt lihtsalt väga valiv."
Kõik need vestlused ja tutvumised ja arutelud panevad mõtlema ka kõikvõimalikele enda kogemustele. Kas midagi sarnast on ka endal ette tulnud? Kuidas teismeliseaeg kulges? Kas ja mis on olnud mõjutatud meediast ja ajakirjandusest? Mida ma asjadest üldse arvan? Kas see on alati nii olnud?
Kuna lisaks erinevate teemade käsitlusele on raamatus palju viiteid praegustele poplaudele ja muule, võiks keegi selle kohustusliku kirjanduse nimekirja panna. Miks mitte? Üleüldse millestki sarnasest meenub mulle "Kuidas elad, Ann?", mis on küll nooremale vanusegrupile. See aga oleks sammuke vanematele. Igasugused erinevad teemad, aga mitte üleliia detaili. Ja lugemiseks pigem ikka tüdrukutele, poisid ka gümnaasiumis tupeseenest vaevalt midagi teadma peaks.
Ma ei osanud lootagi, et see raamat nii kiirelt ELLUsse jõuab!
Oli vähem unistav ja rohkem otsekohesem, kui eelmised loetud Eia raamatud.
Oli huvitav. Pani mõtlema.
Tahaksin veel! :)
Raamatus on lugu keskealisest Lilianist ja temast nooremast Monast. Sisaldab paljutki feminismist, seksist, seksuaalsusest, naiste rollidest, poliitikast ja meestest. Lilian lastakse raamatu alguses töölt lahti, ta peab end elukogenenuks, tegelikult on üsna konservatiivne ja olnud elus vaoshoitud kõikvõimalike ühiskondlike moraalinormide tõttu. Teab igasuguseid klassikuid kirjandusest, teatrist ja kultuurist. Tahab olla abiks noorele Monale, kes töötab ettekandjana, käib teiste noortega pidutsemas ja ei mõtle väga enda tuleviku peale. Suunab Mona ülikooli, soovitab talle raamatuid, viib näitustele ja ooperisse...
Kas selliseid olukordi pole mitte palju? Vanem pool arvab, et ta teab rohkem...
Raamatust käib mitmel korral läbi arvamus, et vägistamiste ja käperdamiste puhul on naine süüdi, sest "ta ju ise tahtis". Pakun, et üks põhjus selle raamatu levitamiseks on selliste arvamuste murdmine. Et peale väljaskäimist ja väljategemist on nagu mingi kohustus tasumiseks. Et lühike seelik on kindlasti kellegile vaatamiseks selga pandud, mitte enda tuju tõttu. Ja et kui välimus ei viita ahvatlemisele, siis no mõttes kindlasti meeldiks, kui keegi ahvatlevaks peaks ja katsuda tahaks.
#metoo on mingi eraldi teema. Kaldun sinnapoole, kes sellest kampaaniast aru ei saa ja kahtlustab et mõni lugu avalikustatakse ärapanemiseks. Idee kahtlemata on õige, et ei peaks olema automaatset eeldust, et kõik teisele poolele (salajas) meeldib. Üldiselt aga pooldan seda, mis Alari Kivisaar kunagi ütles Sky+ hommikuprogrammis. Et ahistamine on siis, kui peale EI ütlemist jätkatakse (ja muidugi tuleb anda ka võimalus talle selle ütlemiseks).
Kummaline vasturääkivus muidugi on, et naised on süüdi nii siis, kui näevad ilusad välja ("ta ju ise tahtis!") kui ka siis, kui on sättimata... "Te tahate trendikalt koledad olla."
Raamatust võtan kaasa veel järgmise...
"naiste iha on isikupõhine, mitte soopõhine"
/.../
"Aga - seal, kus asjaks läheb, on naine evolutsiooniliselt lihtsalt väga valiv."
Kõik need vestlused ja tutvumised ja arutelud panevad mõtlema ka kõikvõimalikele enda kogemustele. Kas midagi sarnast on ka endal ette tulnud? Kuidas teismeliseaeg kulges? Kas ja mis on olnud mõjutatud meediast ja ajakirjandusest? Mida ma asjadest üldse arvan? Kas see on alati nii olnud?
Kuna lisaks erinevate teemade käsitlusele on raamatus palju viiteid praegustele poplaudele ja muule, võiks keegi selle kohustusliku kirjanduse nimekirja panna. Miks mitte? Üleüldse millestki sarnasest meenub mulle "Kuidas elad, Ann?", mis on küll nooremale vanusegrupile. See aga oleks sammuke vanematele. Igasugused erinevad teemad, aga mitte üleliia detaili. Ja lugemiseks pigem ikka tüdrukutele, poisid ka gümnaasiumis tupeseenest vaevalt midagi teadma peaks.
Comments
Post a Comment