"451° Fahrenheiti"
Ray Bradbury, Hea Lugu 192lk 2019
Ohhooo, mis raamat!
Tuletõrjujad ei kustuta enam tulekahjusid ja tundub üldse müüt, et mõni maja võib põlema minna, sest kõik on nii ohutu. Tuletõrjujad saavad hoopis väljakutseid, kui kellelgi avastatakse kodust raamatuid... Sest raamatud on ohtlikud. Inimesed hakkavad mõtlema. Selleks ajaks on kõik aga kenasti kontrolli all, kõik "elavad hetkes", ei mäleta isegi kuidas nad on oma kaasadega tuttavaks saanud, ideaal on ekraanidega kaetud seinadega ruum, kus koguaeg mingi saade käib (ilma sisuta muidugi, aga noh sümboolselt on "Sugulased" nagu olemas ja räägivad midagi).
Üks tuletõrjuja aga hakkab mässama. Alguse saab see tutvumisest ühe teistmoodi tüdrukuga. Nende majas ei ole küll raamatuid (vist), aga nad istuvad perega koos ja räägivad. Nende väärtused on hoopis midagi muud, kui ülejäänud maailmal. Tuletõrjuja võtab ühel hetkel kätte ja hakkab raamatut lugema. Piiblit lausa. Tuleb välja, et ta ei oska seda lugemist enam. Aga ta ei anna alla.
Huvitav raamat. Parajas tempos ja mõtlemapanev. Mis siis saab, kui inimesed jäävadki nautima seda, et kõik käib kiirelt ja minevikust midagi teadma ei pea? Neid on väga lihtne jooksutada ja kontrollida niiviisi. Aga üks õnnetu linn oleks see küll, kus kellelgi raamatuid pole.
Ma usun, et ma loen seda kunagi veel (seda enam, et üks broneeritud raamat on mind poes ootamas...). Julgelt võin soovitada ka, sest ta on küll ulmeks liigitatud, aga selline arusaadav (ilma tulnukateta) ja igapäevaga seostatav. Huvitav ka, kindlasti sobib neile, kellele endale raamatud meeldivad ja kes lugemist väärtustavad!
Ohhooo, mis raamat!
Tuletõrjujad ei kustuta enam tulekahjusid ja tundub üldse müüt, et mõni maja võib põlema minna, sest kõik on nii ohutu. Tuletõrjujad saavad hoopis väljakutseid, kui kellelgi avastatakse kodust raamatuid... Sest raamatud on ohtlikud. Inimesed hakkavad mõtlema. Selleks ajaks on kõik aga kenasti kontrolli all, kõik "elavad hetkes", ei mäleta isegi kuidas nad on oma kaasadega tuttavaks saanud, ideaal on ekraanidega kaetud seinadega ruum, kus koguaeg mingi saade käib (ilma sisuta muidugi, aga noh sümboolselt on "Sugulased" nagu olemas ja räägivad midagi).
Üks tuletõrjuja aga hakkab mässama. Alguse saab see tutvumisest ühe teistmoodi tüdrukuga. Nende majas ei ole küll raamatuid (vist), aga nad istuvad perega koos ja räägivad. Nende väärtused on hoopis midagi muud, kui ülejäänud maailmal. Tuletõrjuja võtab ühel hetkel kätte ja hakkab raamatut lugema. Piiblit lausa. Tuleb välja, et ta ei oska seda lugemist enam. Aga ta ei anna alla.
Huvitav raamat. Parajas tempos ja mõtlemapanev. Mis siis saab, kui inimesed jäävadki nautima seda, et kõik käib kiirelt ja minevikust midagi teadma ei pea? Neid on väga lihtne jooksutada ja kontrollida niiviisi. Aga üks õnnetu linn oleks see küll, kus kellelgi raamatuid pole.
Ma usun, et ma loen seda kunagi veel (seda enam, et üks broneeritud raamat on mind poes ootamas...). Julgelt võin soovitada ka, sest ta on küll ulmeks liigitatud, aga selline arusaadav (ilma tulnukateta) ja igapäevaga seostatav. Huvitav ka, kindlasti sobib neile, kellele endale raamatud meeldivad ja kes lugemist väärtustavad!
Comments
Post a Comment