"Maailma keskpunkt"
LV nr.9. Raamat, mille krabad allahindluselt
Tiia Toomet, 328lk Tammerraamat 2018
Üks selleaastastest üllatajatest!
Mitte, et see tegelikult suur üllatus oleks, sest Tiia Toomet on ometi teatud ja tuntud loominguline inimene ning kultuurihuviline. Korra vist laenutasin esimeses klassis ühe erkkollase raamatu, kus oli puuhobune koos kaltsunukuga peal (läbi ei jõudnud) ja "Vana aja lood" meeldis mulle ka umbes samas vanuses... aga need on pigem mänguasjade ja tavaliste asjade kirjeldused mitte isiklikud mõtted.
Selles raamatus aga on jutud ja mõtted ja unenäod... Ta on nagu elulooraamat, aga samas ei ole ka. Üsna kronoloogilises järjekorras, alustab lapsepõlvega, läheb edasi laste ja enda vanemate vananemisega, mitmed kolimised, reisid ja palju jutte on suvekodust. Sain teada, et Tiia Toomet sündis ja elas ka enne Tartusse kolimist Tallinnas, õppinud on ta hoopis ajalugu ja tekstiilikunsti. Veel sain teada, kuidas Jaapanist saadeti Nukumuuseumi kastidega nukke. Siit vist leiab ka asju, mida otse ei taheta öelda, aga mis on piisavalt mõju avaldanud, et neid ära märkida. Raamat räägib küll elust, aga ei kipu rääkima teistest inimestest peale autori rohkem kui vaja. Perekonnast ongi üksikud seigad, vanematest ja vanavanematest justkui veidi rohkem, aga neutraalselt.
Teemavalik oli seinast seina. Kui mõned peatükid olid jutustused elust koos isiklike emotsioonide ja märkustega tulevikust, siis mõni muu võis olla lihtsalt unenäost. Mitmel korral on kirjas, et eelmistesse eludesse täit usku pole, aga ometi see omamoodi aina kummitab raamatus...
See raamat oli mul pikka aega maiuspalaks kas voodi kõrval või köögis. Lugemine võttiski niimoodi aega mitu kuud ja vahepeal said läbi mitu teist raamatut. Aga kahju oleks olnud temaga kiirelt ühele poole saada. Seal on väga võimsaid kujundeid ja ta on tõesti eriline. Ja minu arvates on täiesti ebaõiglane, et sedasorti raamat on juba aasta hiljem hinnatud alla ja maksab vaid sentides!
Tiia Toomet, 328lk Tammerraamat 2018
Üks selleaastastest üllatajatest!
Mitte, et see tegelikult suur üllatus oleks, sest Tiia Toomet on ometi teatud ja tuntud loominguline inimene ning kultuurihuviline. Korra vist laenutasin esimeses klassis ühe erkkollase raamatu, kus oli puuhobune koos kaltsunukuga peal (läbi ei jõudnud) ja "Vana aja lood" meeldis mulle ka umbes samas vanuses... aga need on pigem mänguasjade ja tavaliste asjade kirjeldused mitte isiklikud mõtted.
Selles raamatus aga on jutud ja mõtted ja unenäod... Ta on nagu elulooraamat, aga samas ei ole ka. Üsna kronoloogilises järjekorras, alustab lapsepõlvega, läheb edasi laste ja enda vanemate vananemisega, mitmed kolimised, reisid ja palju jutte on suvekodust. Sain teada, et Tiia Toomet sündis ja elas ka enne Tartusse kolimist Tallinnas, õppinud on ta hoopis ajalugu ja tekstiilikunsti. Veel sain teada, kuidas Jaapanist saadeti Nukumuuseumi kastidega nukke. Siit vist leiab ka asju, mida otse ei taheta öelda, aga mis on piisavalt mõju avaldanud, et neid ära märkida. Raamat räägib küll elust, aga ei kipu rääkima teistest inimestest peale autori rohkem kui vaja. Perekonnast ongi üksikud seigad, vanematest ja vanavanematest justkui veidi rohkem, aga neutraalselt.
Teemavalik oli seinast seina. Kui mõned peatükid olid jutustused elust koos isiklike emotsioonide ja märkustega tulevikust, siis mõni muu võis olla lihtsalt unenäost. Mitmel korral on kirjas, et eelmistesse eludesse täit usku pole, aga ometi see omamoodi aina kummitab raamatus...
See raamat oli mul pikka aega maiuspalaks kas voodi kõrval või köögis. Lugemine võttiski niimoodi aega mitu kuud ja vahepeal said läbi mitu teist raamatut. Aga kahju oleks olnud temaga kiirelt ühele poole saada. Seal on väga võimsaid kujundeid ja ta on tõesti eriline. Ja minu arvates on täiesti ebaõiglane, et sedasorti raamat on juba aasta hiljem hinnatud alla ja maksab vaid sentides!
Comments
Post a Comment