"Saare võimalikkus"
Michel Houellebecq, 380lk Varrak 2015
Väga kõhe raamat.
Raamatus on kordamööda praegusel ajal elava Danieli ja tema "tulevikumina" päevikuvormis sissekanded ja kommentaarid. Nende kahe ajavahe on umbes paartuhat aastat. Daniel 1.0 ajal hakkab ühiskond liikuma järjest enam individualistliku ja noorustihaleva elu poole. Lastesaamine tundub kohutava tüütusena ja juba 40ndates naine tunneb end vana ja koledana. Püsisuhted hakkavad vaikselt hääbuma.
Danieli "tulevikumina" elab baasis, teised temasugused elavad samamoodi eraldatult baasides ja vahepeal suhtlevad teineteisega tehnoloogia abil. Vananemise ajaks luuakse aga uus 18-aastane keha samade geenidega, kes loeb läbi päeviku koos kommentaaridega ja veedab oma päevi järjest ühtmoodi turvalisuses edasi. Emotsioonid ja kõik meile loomulikud tunded ja reaktsioonid on muutunud tundmatuks ja võõraks. Nendest ollakse teadlikud, kuid neist ollakse kaugenenud.
Õigus, koer oli ka. Danieli esmaversioon oma teise naisega lapsi ei soovinud, nad võtsid koera. Koer sai samuti aina uusi kehastusi. Koera puhul oli märgatud, et peremehe hääbumisel ja uue kehastuse saabumisel ei võtnud koer teda täiesti omaks ja hääbus üsna kiirelt peale peremeest.
Teine kõhe teema, mis pidevalt kaasas käis, oli sekt. Kui lihtne on end rääkida guruks, kui jaburate sündmustejada tagajärjel võivad tekkida "imed" ja kui naiivselt võib selle kõigega kaasa minna suur rahvamass ja annetada kogu oma olemasoleva vara (välja arvatud Bill Gates ja Steve Jobs, nemad mainiti nimeliselt ära kui erandid, kes jätsid osa lastele).
"Daniel1 elab minus uuesti, tema keha on teinud uue inkarnatsiooni, tema mõtted on minu mõtted, tema mälestused on minu mälestused; tema eksistents jätkub tõepoolest minus, täielikumalt kui ükski inimene oleks eales võinud loota jätkumist oma järglastes. Olgugi, et minu elu, mõtlen ma sageli, ei ole kaugeltki niisugune, mida talle oleks meeldinud elada."
Hästi tihe tekst ja hästi intensiivse mõjuga. Lugemine oli alguses hästi põnev, siis hakkas kõik hirmutama ja lõpuks tuli juba väikestviisi meeleheide ja lootusetus. Aga ma olen väga rahul, et lugesin. See on üks selline raamat (ja vaadates teiste raamatute kirjeldust selline autor ka üldisemalt), kes on väga tugeva arvamusega ja sunnib lugeja endaga kaasa mõtlema. Mul pole õrna aimugi, kas seda raamatut annaks lugeda nii, et ei hakka kaasa mõtlema inimeste, ühiskonna tuleviku, sektide ja religiooni või inimeseks olemise peale üldiselt.
Mis meist üldse inimesed teeb? Keha? DNA? Mälu? Kusmaalt on inimene veel tema ise ja kusmaalt algab geneetiliselt temasarnaseks muudetud kloon? Mis on elus oluline või misasi see elu üldse on? Kui palju me praegu peame ettenägelikud olema tuleviku osas, et mitte kaasa aidata sellele, mis raamatus juhtub? Millist lähedust me vajame?
Kuigi seda on nimetatud hoiatusromaaniks, kirjutas kirjanik nii negatiivselt ja kriitiliselt, et minu arvates tal inimestesse väga suurt usku pole.
Julgen seda raamatut soovitada, sest üks märkimisväärne kogemus ta ühel või teisel kujul on. Mulle mõjus kõhedalt, arvustustes on häirinud igasugused muud asjad (üks tore arvustus koos raamatu autori pildiga on näiteks siin- https://kultuur.err.ee/).
Sellised raamatud väärivad kindlasti tähelepanu, sest kriitiline analüüs millegi muutmiseks ja paremaksmuutmiseks kulub ikka aeg-ajalt ära. Ma usun, et jõuan selle kirjanikuni veel tagasi, aga veidi aja pärast. Praegu on olen veel veidi aega liiga ehmunud ja loen järgmiseks midagi leebemat. Naljakas ongi, et hiljuti loetud põnevikud ja õudusjutud pole mõjunud nii tugevalt, kui jutt sellest, et inimkond liigub üksinduse ja emotsioonituse poole...
Väga kõhe raamat.
Raamatus on kordamööda praegusel ajal elava Danieli ja tema "tulevikumina" päevikuvormis sissekanded ja kommentaarid. Nende kahe ajavahe on umbes paartuhat aastat. Daniel 1.0 ajal hakkab ühiskond liikuma järjest enam individualistliku ja noorustihaleva elu poole. Lastesaamine tundub kohutava tüütusena ja juba 40ndates naine tunneb end vana ja koledana. Püsisuhted hakkavad vaikselt hääbuma.
Danieli "tulevikumina" elab baasis, teised temasugused elavad samamoodi eraldatult baasides ja vahepeal suhtlevad teineteisega tehnoloogia abil. Vananemise ajaks luuakse aga uus 18-aastane keha samade geenidega, kes loeb läbi päeviku koos kommentaaridega ja veedab oma päevi järjest ühtmoodi turvalisuses edasi. Emotsioonid ja kõik meile loomulikud tunded ja reaktsioonid on muutunud tundmatuks ja võõraks. Nendest ollakse teadlikud, kuid neist ollakse kaugenenud.
Õigus, koer oli ka. Danieli esmaversioon oma teise naisega lapsi ei soovinud, nad võtsid koera. Koer sai samuti aina uusi kehastusi. Koera puhul oli märgatud, et peremehe hääbumisel ja uue kehastuse saabumisel ei võtnud koer teda täiesti omaks ja hääbus üsna kiirelt peale peremeest.
Teine kõhe teema, mis pidevalt kaasas käis, oli sekt. Kui lihtne on end rääkida guruks, kui jaburate sündmustejada tagajärjel võivad tekkida "imed" ja kui naiivselt võib selle kõigega kaasa minna suur rahvamass ja annetada kogu oma olemasoleva vara (välja arvatud Bill Gates ja Steve Jobs, nemad mainiti nimeliselt ära kui erandid, kes jätsid osa lastele).
"Daniel1 elab minus uuesti, tema keha on teinud uue inkarnatsiooni, tema mõtted on minu mõtted, tema mälestused on minu mälestused; tema eksistents jätkub tõepoolest minus, täielikumalt kui ükski inimene oleks eales võinud loota jätkumist oma järglastes. Olgugi, et minu elu, mõtlen ma sageli, ei ole kaugeltki niisugune, mida talle oleks meeldinud elada."
Hästi tihe tekst ja hästi intensiivse mõjuga. Lugemine oli alguses hästi põnev, siis hakkas kõik hirmutama ja lõpuks tuli juba väikestviisi meeleheide ja lootusetus. Aga ma olen väga rahul, et lugesin. See on üks selline raamat (ja vaadates teiste raamatute kirjeldust selline autor ka üldisemalt), kes on väga tugeva arvamusega ja sunnib lugeja endaga kaasa mõtlema. Mul pole õrna aimugi, kas seda raamatut annaks lugeda nii, et ei hakka kaasa mõtlema inimeste, ühiskonna tuleviku, sektide ja religiooni või inimeseks olemise peale üldiselt.
Mis meist üldse inimesed teeb? Keha? DNA? Mälu? Kusmaalt on inimene veel tema ise ja kusmaalt algab geneetiliselt temasarnaseks muudetud kloon? Mis on elus oluline või misasi see elu üldse on? Kui palju me praegu peame ettenägelikud olema tuleviku osas, et mitte kaasa aidata sellele, mis raamatus juhtub? Millist lähedust me vajame?
Kuigi seda on nimetatud hoiatusromaaniks, kirjutas kirjanik nii negatiivselt ja kriitiliselt, et minu arvates tal inimestesse väga suurt usku pole.
Julgen seda raamatut soovitada, sest üks märkimisväärne kogemus ta ühel või teisel kujul on. Mulle mõjus kõhedalt, arvustustes on häirinud igasugused muud asjad (üks tore arvustus koos raamatu autori pildiga on näiteks siin- https://kultuur.err.ee/).
Sellised raamatud väärivad kindlasti tähelepanu, sest kriitiline analüüs millegi muutmiseks ja paremaksmuutmiseks kulub ikka aeg-ajalt ära. Ma usun, et jõuan selle kirjanikuni veel tagasi, aga veidi aja pärast. Praegu on olen veel veidi aega liiga ehmunud ja loen järgmiseks midagi leebemat. Naljakas ongi, et hiljuti loetud põnevikud ja õudusjutud pole mõjunud nii tugevalt, kui jutt sellest, et inimkond liigub üksinduse ja emotsioonituse poole...
Comments
Post a Comment