"Ingmar Bergman"
LV nr.24-
Raamat, milles on pühendus (Raamatus võib olla käsitsi kirjutatud
pühendus (teile endale või kellelegi teisele) ja võib olla ka autori
pühendus oma lähedastele, nii nagu on paljudes raamatutes.)
Thomas Sjöberg, 360lk Tänapäev 2014
Raamat on pühendatud autori tütrele.
Huvitav raamat.
See raamat on ülevaade Ingmar Bergmani elust, paljudest naissuhetest (kahtlustan, et kõiki ei julgetud sisse tuua tõestusmaterjali puudumise tõttu või ei oldud neist teadlik... kindlasti oli ka lühemaid armulugusid), abieludest, lastest ja suurest pühendumisest loomingule. Raamat algab autori sooviavaldusega paljastada Ingmar Bergmani "tõeline pale" ja seda ta kronoloogilises järjekorras püüabki teha. Võrreldakse Ingmar Bergmani teose "Laterna Magica" kirjutusi ametlike paberite ja teiste inimeste mälestustega. Leitakse üsna palju erinevusi. Väga suure osa raamatust moodustavad suhted ja lahkuminekud. Rootsi seadussüsteemi tõttu juhtus ka seda, et lahutus võttis nii kaua aega, et selle jooksul jõuti juba uus pere luua (loe: saada laps) ning enne lahutuse jõustumist järgmine abikaasakandidaat leida. Raamatus on reas olulisemad loomingulisemad ja eraelulised saavutused ning see oli minu jaoks raamatu peamine väärtus.
Kokkuvõttes meenutas see oma olemuselt Katrin Lusti raamatut Evelin Ilvesest ("Tervist, proua president!"). Informandid olid küll usaldusväärsemad (postiljonide küsitlemiseni ei ole jõutud), kuid kui Katrin Lusti raamatus oli üldiselt välja toodud, kes mida ütles (välja arvatud mõni anonüümseks toodud allikas, kes oli ka nii viidatud)... siis siin raamatus jäi asi veidi segasemaks. Raamatu lõpus on kirjas, kes abistasid enda mälestuste jagamisega (otseseid allikaid, näiteks Käbi Lareteid sealt suurte jagajatena ei leia, sarnaselt Katrini raamatule), kuid kahjuks ei ole eelnevas raamatus seda välja toodud. On viited "Laterna Magica" materjalidele, samuti on faktid mis pärinevad kohtumaterjalidest (korduv lahutusprotsessides osalemine)... kuid ülejäänu on pigev sorav jutustus Ingmar Bergmani elust.
Minu jaoks jäi täitmata autori eesmärk näidata, et Ingmar Bergmani kõrval väärivad teised (ja eeskujulikuma eluviisiga) rohkem tähelepanu. Minu jaoks tuli sealt raamatust välja kireva eraelu kõrval suur soov loominguga tegeleda ja edukus. Kas see on tõesti üllatus, et hakates uurima kellegi kuulsa inimese elulugu, tuleb sealt välja faktilisi ebatäpsusi? Minu arvates mitte. Ehk siis kõike ma sellest raamatust tõe pähe ei võtaks. Samuti ei võtaks ma puhta tõena kellegi memuaare. Nii inimeste mälu võib teha trikke ja meenutada isiklikke asju nii nagu sel hetkel soov on... Samuti võivad neil olla isiklikud põhjused enda elus osalenud inimeste sellisel viisil mainimiseks või kõrvalejätmiseks.
Kas ma loeksin seda uuesti? Aega tagasi keerates uudishimust ühe korra kindlasti. Aga teist korda mitte. Minu jaoks oli see kiirülevaade ja järgmine näide sellest, kuidas kirjutada raamatut sooviga teisest inimesest negatiivse maiguga kuvand luua. Tegu ei ole otseselt halva raamatuga, aga igal võimalusel üritatakse välja tuua vasturääkivusi või negatiivseid juhtumisi. Inimese puhul, kelle käest enam küsida ei saa ja kes on midagi oma elus saavutanud suure pühendumisega, võiks ehk keskenduda teistele asjadele. Seda enam, et ühtegi väga räpast ja selget hukkamõistu väärivat tegu ei ole leitud.
Kas ma soovitaks seda raamatut teistele? Kollase kirjandusena küll. Väärtkirjandusena või lugemiselamuse saamiseks mitte. Positiivse külje pealt annab ta midagi uut "võhikutele"... räägitakse tuntumatest filmidest, samuti raamatutest (näiteks "Kolm päevikut" jättis väga huvitava mulje).
Thomas Sjöberg, 360lk Tänapäev 2014
Raamat on pühendatud autori tütrele.
Huvitav raamat.
See raamat on ülevaade Ingmar Bergmani elust, paljudest naissuhetest (kahtlustan, et kõiki ei julgetud sisse tuua tõestusmaterjali puudumise tõttu või ei oldud neist teadlik... kindlasti oli ka lühemaid armulugusid), abieludest, lastest ja suurest pühendumisest loomingule. Raamat algab autori sooviavaldusega paljastada Ingmar Bergmani "tõeline pale" ja seda ta kronoloogilises järjekorras püüabki teha. Võrreldakse Ingmar Bergmani teose "Laterna Magica" kirjutusi ametlike paberite ja teiste inimeste mälestustega. Leitakse üsna palju erinevusi. Väga suure osa raamatust moodustavad suhted ja lahkuminekud. Rootsi seadussüsteemi tõttu juhtus ka seda, et lahutus võttis nii kaua aega, et selle jooksul jõuti juba uus pere luua (loe: saada laps) ning enne lahutuse jõustumist järgmine abikaasakandidaat leida. Raamatus on reas olulisemad loomingulisemad ja eraelulised saavutused ning see oli minu jaoks raamatu peamine väärtus.
Kokkuvõttes meenutas see oma olemuselt Katrin Lusti raamatut Evelin Ilvesest ("Tervist, proua president!"). Informandid olid küll usaldusväärsemad (postiljonide küsitlemiseni ei ole jõutud), kuid kui Katrin Lusti raamatus oli üldiselt välja toodud, kes mida ütles (välja arvatud mõni anonüümseks toodud allikas, kes oli ka nii viidatud)... siis siin raamatus jäi asi veidi segasemaks. Raamatu lõpus on kirjas, kes abistasid enda mälestuste jagamisega (otseseid allikaid, näiteks Käbi Lareteid sealt suurte jagajatena ei leia, sarnaselt Katrini raamatule), kuid kahjuks ei ole eelnevas raamatus seda välja toodud. On viited "Laterna Magica" materjalidele, samuti on faktid mis pärinevad kohtumaterjalidest (korduv lahutusprotsessides osalemine)... kuid ülejäänu on pigev sorav jutustus Ingmar Bergmani elust.
Minu jaoks jäi täitmata autori eesmärk näidata, et Ingmar Bergmani kõrval väärivad teised (ja eeskujulikuma eluviisiga) rohkem tähelepanu. Minu jaoks tuli sealt raamatust välja kireva eraelu kõrval suur soov loominguga tegeleda ja edukus. Kas see on tõesti üllatus, et hakates uurima kellegi kuulsa inimese elulugu, tuleb sealt välja faktilisi ebatäpsusi? Minu arvates mitte. Ehk siis kõike ma sellest raamatust tõe pähe ei võtaks. Samuti ei võtaks ma puhta tõena kellegi memuaare. Nii inimeste mälu võib teha trikke ja meenutada isiklikke asju nii nagu sel hetkel soov on... Samuti võivad neil olla isiklikud põhjused enda elus osalenud inimeste sellisel viisil mainimiseks või kõrvalejätmiseks.
Kas ma loeksin seda uuesti? Aega tagasi keerates uudishimust ühe korra kindlasti. Aga teist korda mitte. Minu jaoks oli see kiirülevaade ja järgmine näide sellest, kuidas kirjutada raamatut sooviga teisest inimesest negatiivse maiguga kuvand luua. Tegu ei ole otseselt halva raamatuga, aga igal võimalusel üritatakse välja tuua vasturääkivusi või negatiivseid juhtumisi. Inimese puhul, kelle käest enam küsida ei saa ja kes on midagi oma elus saavutanud suure pühendumisega, võiks ehk keskenduda teistele asjadele. Seda enam, et ühtegi väga räpast ja selget hukkamõistu väärivat tegu ei ole leitud.
Kas ma soovitaks seda raamatut teistele? Kollase kirjandusena küll. Väärtkirjandusena või lugemiselamuse saamiseks mitte. Positiivse külje pealt annab ta midagi uut "võhikutele"... räägitakse tuntumatest filmidest, samuti raamatutest (näiteks "Kolm päevikut" jättis väga huvitava mulje).
Comments
Post a Comment