"Südame õige kuju"
LV nr.44- Seda raamatut lugedes ma nutsin ja naersin ja tahtsin kirjanikku kallistada
Ma ei mäleta, millal ma viimati midagi nii mõnusat lugesin. Ma ütleks isegi, et ma olen sellesse raamatusse armunud. Vahepeal oli tõesti nii tundeline, et võttis silma niiskeks ja et autor suutis mind oma raamatuga nii kaasa haarata ja emotsioone tekitada, siis ma väga hea meelega kallistaks teda ka.
Jenn Bennett, 316lk Heli Kirjastus OÜ 2020
Raamat räägib loo tüdrukust (Beatrix), kes soovib saada tulevikus meditsiiniväljaannete illustraatoriks ning poisist (Jack), kes tegeleb graffititega ning kelle suureks huviks on samuti kunst. Kumbki ei ole klassikaliselt ideaalsest perest ja ka perede lood koos nende mõjuga lastele räägitakse raamatus lahti. Poisile lähedane inimene vajab vaimse tervise tõttu abi, mistõttu nad kohtuvadki haigla lähedal... esimene külastamas lähedast ja teine soovides täita unistust joonistada laipasid ja saada võistlusel osalemiseks väga elutruu ja tabav töö.
Nende lugu muudkui jätkub... küll otsib üks teise üles ja teine esimese, sest üksteisest eemale hoida nad enam ei oska. Kuna asjasse on ka ebaseaduslikud graffitid segatud, siis... kisub asi vahepeal kriminaalseks. Kes aga raamatu lõpuni loeb, saab teada, miks need graffitid üldse tehtud on... Ja see põhjus on väga mõjuv. Mulle isiklikult need graffitid meeldisid, sest need olid mõttega, koht ja tekst ei olnud suvalised ja need tegi ikkagi noormees, kes huvitus teksti kunstilisest kujutamisest. Tekkis tõsine küsimus, kas läbimõeldud asjad on nii suur probleem, et neid kriminaalseks tembeldada ja kohe üle värvima joosta? Suvalise kritseldused küll, aga... eks ta on maitse ja üldise korrashoiu küsimus.
Päris mitu romantilist kohtingut on ka. Sealt ei puudu ilusad autod (pilt samast mudelist allpool), ilusad vaated linnale ega omaette vaiksed nurgakesed. Selline puhas ja armas armastuse alguse lugu, kus inimesed hoiavad kokku, võitlevad võimaluste eest koos olla ja naudivad seda aega... Sellist, kus saad pargis leida inimtühja salakoha ja vaadata linna ja süüa puuvilja...
Ma loodan, et ei ole väga suur spoiler ütelda, et kõik lõpeb hästi. Aga mitte niisama hästi vaid ka muutustega mõlemas perekonnas ja õppetundidega. Kusjuures kui tavaliselt tunduvad sellised lood väga "õpetliku" aspektiga, siis siin tahaks neid vanemaid tõsiselt kiita, et nad julgesid muuta oma hoiakuid ja mulle väga meeldis, et see ei mõjunud "moraalitseva" raamatu lõpuna vaid oli loomulik asjade käik.
Rohkem ei tahagi nagu midagi ütelda. Sest lemmikumaid stseene lahti seletades kaob nendega esmatutvumise võlu lugemise ajal.
Mulle väga meeldis, et raamat on kirjutatud nii, et teda on mõnus lugeda. Ja tihti olid peatükkide lõpus konksud lugejale allaneelamiseks, et ta veel raamatut käest ei paneks. Näiteks "Ma teadsin, kes ta on." (lk.21) ja "Meie laud plahvatas enne, kui jõudsin küsida, miks." (lk.99).
Lugemise ajal meenus mulle paratamatult "Videvik" ja hakkasingi taustaks soundtrack'e kuulama Youtube'ist (minu lemmikud on Decode, Supermassive Black Hole ja Flighless bird)... Täpselt sama meeleolu. Natuke süngust, palju romantikat ja igatsust. Mulle tuli meelde, kuidas mu teine laps sündis mõned kuud peale videvikusaaga esimese osa jõudmist kinodesse ja kuidas beebigrupist käisid rasedad seda mitu korda vaatamas ja olid vaimustuses pesapallistseenidest :) Mulle tuli meelde, kuidas ma nägin filmi esimest korda telekast ja olin ekraani ette naelutatud, sest see oli nii... teistmoodi. Kõik need värvid ja tõeliselt hästi sobivad näitlejad ja mõjuvad stseenid kaunites kohtades. Ma isegi ei mäleta kas ma raamatut selleks ajaks olin juba lugenud või mitte. Aga ma mäletan kui keeruline oli seda käest panna enne kui olin lõpuni lugenud.
Nii tekkisidki küsimused kas "Videvik" jääb veel pikaks ajaks kvaliteedi mõõdupuuks ja kas iga raamat, kus on poiss ja tüdruk ja ilus auto ja ilusad paigad, jääb seda meenutama? Või jah, tegemist ei pea olema isegi poisi ja tüdruku ja klassikalise romantikaga, sest ka hallid varjundid said inspiratsiooni sellestsamast vampiiriloost...
Kindlasti oleks ka "Südame õige kuju" maailma vallutav film. Kõik detailid, mida ma guugeldama sattusin, olid väga paljulubavad.
Marlon Brando "Wild one" stiil, millest kuuleme leheküljel 37. Muidugi peategelase (Jacki) seljas.
Fluevog man boots jalanõud on peategelasel jalas leheküljel 40. Muidugi peategelase (Jacki) jalas.
Max Brödeli joonistustest kuuleme esmakordselt leheküljel 46. Need on tõeliseks inspiratsiooniks ja eeskujuks Beatrixile, kes just sedasorti stiili soovib põhjalikumalt õppida. Ja no... arusaadavalt, vaadake ise.
1958. aasta Corvette, mida kohtame esmakordselt peatükis 14. Muidugi peategelase (Jacki) autona. See oli ainuke koht, kus ma jäin hetkeks mõtlema ega autor ei ole stiiliga üle pingutanud :) Ning kas ameerikas kõrge poliitiku poeg ikka valiks sedasorti auto (eriti kui ta tegeleb aeg-ajalt kriminaalsete tegevustega).
Hallid Chuck Taylorid leheküljelt 132. Jällegi peategelase (Jacki) jalas.
Kõigil, kes on kunagi lugenud ja nautinud videvikusaagat, soovitan kindlasti anda võimalus ka raamatule "Südame õige kuju". Uskuge mind, see on seda väärt. Ja kes veel lugenud ei ole, on sellest ehk kuulnud ja aimab millega tegu. Kes ei ole ka kuulnud... siis see on lugu kahest noorest, kes pööraselt armuvad.
Kõik, kes soovivad endale (või mõnele noortekirjanduse fännile) jõuluks, sõbrapäevaks, sünnipäevaks, kooli lõpuks... või lihtsalt niisama kinki teha, siis see on midagi mida tõsiselt kaaluda. Mõnusalt kirjutatud ja vaadake kui ilusti ta jõulumeeleollu sobib :)
Comments
Post a Comment