"Minu salajane elu"
Katrin Pauts, 206lk Rahva Raamat 2019
#12ust
Kõige süngem raamat, mis ma vist üldse lugenud olen. Võimalik, et olen varem lugenud midagi äärmiselt depressiivset, aga mitte nii sünget. Et aga lugesin seda olles äärmiselt kehva enesetundega olles pikemat aega haige, siis see oli just midagi sobivat. Kui Sa mõtled juba samal ajal, millised lilled võiks Su matustel olla, siis midagi roosat ja rõõsat ei lähe nagu mitte... Kõik erinevad enesetapjad (kes pani end põlema, kes hüppas alla sillalt või kellel on surmaga seoses kahtlased asjaolud seoses aknast alla kukkumise või lükkamisega) ei olnud just teretulnud, aga samas ei hakanud ka otseselt vastu. Ehk siis... selle raamatu lugemiseks on vajalik mingi kergelt depressiivne ja mitte häirida laskev meeleolu (sama oli äkki ka autoril kirjutades... tea kas ongi kõige etem kui lugeja ja autor on samal lainepikkusel? Üsnagi loogiline oleks.)
Lugemine ise läks kiirelt, haigevoodist paari päevaga, töönädala lõpus nädalavahetusel oleks ehk ka päevaga hakkama saanud. Ei pea pettuma Katrin Pautsi kirjaoskuses. Pigem on raamat meeldiv, sest saab teda näha teise nurga alt kui krimkad ja veidi isiklikumalt tundma õppida. Ja noh eks meil kõigil ole hea vahepeal auru välja lasta, mitte rääkida ainult lilledest ja liblikast vaid ka sellest et tõsiselt s*tt seis on vahel.
Ühesõnaga on seda raamatut kuidagi keeruline kokku võtta. Seal on ajalugu, isiklikku elu, igasuguseid muljeid, kirjeldusi kirjanduselust... ta on nagu kompott kellegi pähe, kes ise ka samal ajal kergelt (või suuremaltjaolt) segaduses on. Ja lugemiseks soovitada nagu ei julge (äkki mõnele nõrgemanärvilisele on näiteks lood enesetapjatest veits liig), aga soovitamata jätta ka ei taha, sest sobiva meeleoluga on ta nagu kirss tordil ja kindlasti selline põnev kirss, mis ei ole tavalist värvi ega maitse magusalt.
Comments
Post a Comment