"Klaaslaps"

LV nr.23. Raamat, mille on kirjutanud või illustreerinud sinuga samas koolis või muus institutsioonis käinud kirjanik - Maarja Kangro "Klaaslaps" 208lk Nähtamatu ahv 2016

Sattusin internetis tegema testi, millise kirjaniku moodi ma kõige rohkem olen ja sain vastuseks Maarja Kangro. See jäi mind veidike painama, sest ühtegi täiskasvanute raamatut pole ma talt lugema sattunud ja lastele mõeldud "Isa kõrvad" oli eelmise suve nauding. Nii mulle kui lapsele.

Ja no Tallinna Ülikool lubab seda teemat väga paindlikult lahendada.

"Klaaslaps" on siiski selline raamat, mille kohta on keeruline midagi öelda. Ühtpidi on see "eestlaslik mühaklus", mida kirjeldatakse ka raamatus... lugu on ju isiklik kogemus päriselust ja selle kohta oleks kergem vait olla. Ka teiselt poolt vaadates on iga raamatu lugemine minu jaoks seotud lugeja enda isikliku hetkeseisuga ja nii ongi lugemiskogemused erinevad, tõlgendused erinevad ja keerulise teema puhul on kerge kellelegi varbale astuda (või siis on aus tunnistada ka hirmu sisu "valesti mõista" ja ise lolliks jääda).

Millest ta siis räägib? Põhiliin on soov saada emaks, nurjunud viljastuskatsed ja lõpuks meditsiinilistel põhjustel katkestatud rasedus. Mis tegi aga raamatu omanäoliseks oli neutraalne lähenemine. Lisaks muredele jätkus muu elu... reisid ja esinemised ja kirjandus ja suhtlus sõpradega... Jah, väga palju jäi varju ja ka Müürilehe artiklis (Maia Tammjärve arvustus, ilmunud 31. märts 2017) toodi see eraldi välja. Raamatus ei ole juttu pisaratest ega emotsioonidest, seal on hoopis... toimetulek? elu? Üsna ebamugav seda kirja panna, aga mulle andis see raamat hoopis jõudu. Et kui Sul on elus siht ja säilinud uudishimu midagi uurida ja guugeldada, jaksad Sa edasi minna. Umbes sellist sõnumit see raamat minu jaoks kandiski. 

Üks mõte, mis mind raamatust kummitama jäi oli et miks me eeldame justkui peaks ime olema alati positiivne. Oli ka palju arutlusi selle üle, mis ajast on loote puhul tegu inimesena või kuidas on eetiline keerulistes olukordades käituda. Ja kuidas me tegelikult ei oska seal käituda ja üritame teha nägu, et ei kuulnud või muud sarnast. Ka emadus oli tihti jutuks. Magusvalus kadedus tuli sisse, kui kirjutati, et ema ei ajanudki kõiki lapsi alati hommikuti kooli, seda tegi vanaema... sest muidu poleks ema saanud tegeleda oma tööga. 

Mulle väga meeldis kirjastiil. Intelligentne. Mõtlemapanev. Otseütlev. Huvitav.

Loen veel.

Seda raamatut võiks aga lugeda juhul, kui ei ole ei rase ega väikelapsega ega tunne selliste teemade ees hirmu. Mõni lõik on väga otse ja detailselt kirja saanud.