"Ema, kes armastas kaua magada"

LV nr. 28- Minu naabrid, ehk kui oleksid kirjanik, olek(id) sinu teos(ed) raamatukogus just nende kirjanike vahel. Loe mõlemalt üks teos. - Sandra Heidov 136lk Tänapäev 2018

See on üks selle aasta pärle lugemise väljakutse teemade seas... igaüks saab end positsioneerida kirjanikemaastikul ja mõtelda,  kellele või millest ta kirjutaks. Minu esimene raamat võiks olla midagi ilukirjanduslikku ja eestikeelest. Sandra Heidov oleks siis mu vasakpoolne naaber :)

Lugu on siis... naisest, kes peale kooli lõpetamist õpib õpetajaks ja läheb oma vanasse kooli tagasi õpetama, saab lapsed ja kolib perega kuskile linnalähedasse asulasse, sest sinna sai suurema ruutmeetrite arvuga kinnisvara. Mõlemad abikaasad on olnud kunagi väga lootustandvad omal ajal... üks kirjanik ja teine filmitegija... Ja kas sellega pole mitte lihtne samastuda? Paljud on olnud milleski lootustandvad või vähemalt seda lootust ise südames kaasas tassinud, kuid siis on peale tulnud selline imeline asi nagu "elu" ja "arved", mis röövivad meilt nii aja kui energia ja nii ei saagi me võimalust end kunagi päriselt proovile panna ja vaadata, mida see lootus siis meile reaalses maailmas annab. Igatahes on raamatu peategelased musterperekond, lapsed ja kodune elu on kõrvaltseisjale kindlasti igati idülliline. Ja lugejatena saame  kaasa elada nädalale nende elust, mis koosneb pere pisema sünnipäevaks ettevalmistamiseks, koolivaheajast õpetaja vaates ja... peale pealiskaudsuse see kuskile mujale ei jõuagi.

Raamat ise rõõmuhõiskeid ei tekitanud. Oli lühike ja väga kvaliteetselt välja antud trükis, uudishimu äratava pealkirjaga ja äratundmisrõõmu tekitava kokkuvõttega, sest töötan ka ise koolis ja olen ema. Ja tahaks hommikuti tihti magada rohkem, kui võimalikuks osutub. Äkki oligi mu komistuskiviks liigne peegelefekt? Hakata endale tunnistama, kui palju tiirleb mu elu ümber täiesti tähenduseta pisiasjade. Ja kui palju on seal aega ja ruumi lihtsalt millelegi, mis "tundub õige asi, mida teha"? Kas see võis olla taotluslik? 

Pildi tegin meelega väljas. Avastasin enda jaoks, et ühele emale väga sobiliku omaette-olemise-aja saab kombineerida õues jalutamise ja lugemisega. Ei pea ootama kuniks poole öö ajal äkki lapsed magavad. Või hoida peategelase kombel pöialt, et äkki saaks vähemalt kartulisalatit lõikuda ilma et keegi pidevalt vahele segaks.

Seda raamatut lõpetades olingi kahevahel. Et kui raamat paneb nurisema, siis ma ju lugejana olen ometi kaasa mõelnud ja enda peas midagi analüüsinud... kas sel juhul on tegu hea raamatuga? Sisu osas jäin igatsema midagi sügavamat. Et see raamat tiirleks millegi ümber... näiteks "Raamatukaupmehe päevik" ei ole ka megalt sisutihe ja see võib olla mõnele lugejale häiriv. Küll aga usun, et kõik need kirjeldused sarnaselt mööduvatest päevadest, Amazoni pealetungist teistele raamatumüügikeskkondadele, juhtumistest teise müüja ja raamatupakkujatega annavad realistliku pildi ühest nunnust väikesest poest ja armastusest raamatute vastu. 

Aga "Ema, kes armastas kaua magada"... ? 

Ma ei julge seda soovitada, sest ma ei saanud lõpuni aru, kas tegu oligi pealiskaudse jutukesega või pidigi see mõjuma provotseerivalt väikekodanlastele ja sundima neid lõpuks liigutama hakkama. Lugemisele kulunud ajast kahju ei ole, sest maht oli vaid 136lk... kodus korra raamatuga pikutada ja korra jalutamas käia.