"Minu usk"
LV nr.17- Raamat, mille autori eesnimi hakkab sama tähega mis sinu perenimi, perenimi aga sama tähega mis sinu eesnimi
Helen Keller, 120lk Nebadon 2002
Võtsin enne koroona-puhkust endale igasuguseid raamatuid koju. Ma enam ei mäleta, mida ma mõtlesin seda raamatut laenutades, aga sain omamoodi elamuse. Lootsin saada rohkem teada Helen Kelleri maailmavaatest, kuid seda oli vähe. Pigem oli see aga dialoog tema ja rootslase Emanuel Swedenborgi teoste vahel (rohkem infot näiteks SIIT). Ilmselt ajas mind segadusse raamatu pealkiri "Minu usk", mistõttu lootsin et asju selgitatakse rohkem lahti.
Tundsin end väga rumalalt. Kuna mu teadmised kristlusest ja kristluse arenguteest läbi ajaloo pole väga laialdased... siis ma lugesin Heleni mõtteid ja sain aru, et ta pidas Swedenborgi uuenduslikuks ja headuse nimel liikujaks... ja sain kindlasti nii mõndagi targemaks. Swedenborg oli väga tark mees, tark reaalteadustes, kirikuõpetajast isa laps ning hakkas hilisemas vanuses saama nägemusi inglite maailmast, mida ta kirjeldas oma paljudes teostes. Seega pidas ta valeks nii mõningaid tollal populaarseid usulisi käsitlusi (näiteks inimeste usuga hirmutamist) ning ka üldisi ühiskondlikke põhimõtteid (näiteks hariduses pidas ta kõige olulisemaks anda kaasa teadmine, milles keegi hea on ja millega ta saaks edaspidises elus teistele kasulik olla). Kuna nad mõlemad elasid enamikust inimestest teistsuguses maailmas, tundis Helen Keller temaga ka suuremat lähedust.
Ehk siis... minu jaoks oli raamatut keeruline jälgida ja lugemine läks palju ladusamalt, kui võtsin lugemiseks ja süvenemiseks eraldi aega. Kuna raamatu autoriks on märgitud Helen Keller ise, on siin ilmselt ka vahendamisel tekkinud erisused. Näiteks märkasin ühel hetkel, et laused on väga pikad ja mõnikord ühes lõigus ongi vaid paar lauset. Seega meenutas lugemine rohkem jutu kuulamist, kui teksti lugemist. Kindlasti vajaksin ma raamatu paremaks mõistmiseks rohkem taustateadmisi.
Küll aga oli raamatus palju lootust ja headust. Lugemine mõjus peale pikka lugemispausi värskendavalt. Ma ei kahetse lugemist, kuid loodan siiski tulevikus targemaks saada, et loetud sisu paremini mõista. Ma ei tea, kas see raamat võib olla sobilikum kristlastele või mitte... omast kogemusest võin öelda, et midagi sügavamat jäi minu jaoks kättesaamatuks.
Helen Keller, 120lk Nebadon 2002
Võtsin enne koroona-puhkust endale igasuguseid raamatuid koju. Ma enam ei mäleta, mida ma mõtlesin seda raamatut laenutades, aga sain omamoodi elamuse. Lootsin saada rohkem teada Helen Kelleri maailmavaatest, kuid seda oli vähe. Pigem oli see aga dialoog tema ja rootslase Emanuel Swedenborgi teoste vahel (rohkem infot näiteks SIIT). Ilmselt ajas mind segadusse raamatu pealkiri "Minu usk", mistõttu lootsin et asju selgitatakse rohkem lahti.
Tundsin end väga rumalalt. Kuna mu teadmised kristlusest ja kristluse arenguteest läbi ajaloo pole väga laialdased... siis ma lugesin Heleni mõtteid ja sain aru, et ta pidas Swedenborgi uuenduslikuks ja headuse nimel liikujaks... ja sain kindlasti nii mõndagi targemaks. Swedenborg oli väga tark mees, tark reaalteadustes, kirikuõpetajast isa laps ning hakkas hilisemas vanuses saama nägemusi inglite maailmast, mida ta kirjeldas oma paljudes teostes. Seega pidas ta valeks nii mõningaid tollal populaarseid usulisi käsitlusi (näiteks inimeste usuga hirmutamist) ning ka üldisi ühiskondlikke põhimõtteid (näiteks hariduses pidas ta kõige olulisemaks anda kaasa teadmine, milles keegi hea on ja millega ta saaks edaspidises elus teistele kasulik olla). Kuna nad mõlemad elasid enamikust inimestest teistsuguses maailmas, tundis Helen Keller temaga ka suuremat lähedust.
Ehk siis... minu jaoks oli raamatut keeruline jälgida ja lugemine läks palju ladusamalt, kui võtsin lugemiseks ja süvenemiseks eraldi aega. Kuna raamatu autoriks on märgitud Helen Keller ise, on siin ilmselt ka vahendamisel tekkinud erisused. Näiteks märkasin ühel hetkel, et laused on väga pikad ja mõnikord ühes lõigus ongi vaid paar lauset. Seega meenutas lugemine rohkem jutu kuulamist, kui teksti lugemist. Kindlasti vajaksin ma raamatu paremaks mõistmiseks rohkem taustateadmisi.
Küll aga oli raamatus palju lootust ja headust. Lugemine mõjus peale pikka lugemispausi värskendavalt. Ma ei kahetse lugemist, kuid loodan siiski tulevikus targemaks saada, et loetud sisu paremini mõista. Ma ei tea, kas see raamat võib olla sobilikum kristlastele või mitte... omast kogemusest võin öelda, et midagi sügavamat jäi minu jaoks kättesaamatuks.
Comments
Post a Comment