"Meie võimalikud elud"
LV nr.29-
Raamat Lugemise väljakutse grupis olevast pildialbumist, kuhu kõik
grupiliikmed on lisanud sellise raamatu pildi, mida nemad ei suutnud
läbi lugeda
Laura Barnett, 344lk Varrak 2015
Raamat Evast ja Jimist, kes tutvuvad täiesti juhuslikult ülikooliajal, kui Eva jalgratta kumm katki läheb. Edasi on raamatus erinevad võimalikud versioonid nende edasisest elust koos ja lahus. Millal on neil õnnelikud ja edukad perioodid, millal kriisid ja millised lapsed saavad ühe või teise valiku tõttu sündida. Kuidas loominguline tegevus kirjanduse ja kunstiga kulgeb ja milliste inimestega kohtutakse... Raamatus oli nii ilus idee, et isegi kui teineteisega koos ei ole inimesed, kes tegelikult on teineteisele mõeldud (või on koos ja lähevad lahku), siis on nad ikkagi mingil moel üksteise tegemistega kursis ja tunnevad teineteisega lähedust.
Kohe, kui taipasin, et siin raamatus jutustatakse erinevatest võimalikest liinidest, kuidas kahe inimese elu võib kulgeda, olin raamatu osas kahtlev. Arvasin, et ta on väga etteaimatav. Igav. Kellegi kirjanduslik katsetus äkki. Igasuguseid hirme tekkis, sest esimest korda ma nägingi seda raamatut alles kaustas, kuhu olid lisatud raamatud mida lõpuni ei suudetud lugeda.
Miks ta sinna kausta sattus, oskan ma ilmselt aimata. Kirjutatud on hästi mõnusalt ja laused on ladusalt. Aga see ülesehitus on (vähemalt mulle oli) raskesti jälgitav. Olen harjunud mitut raamatut korraga lugema või sama raamatut jupiti muude toimetuste kõrvale ja aeg-ajalt lastega rääkides. Sellega nii ei saanud. Et mitte järge kaotada, oli hea pikemalt korraga lugeda kui mõned üksikud lehed. Algus oli üsna konarlik. Ja kui peatükid on esimene liin, teine ja kolmas, siis ka see rütm segatakse vahepeal ära ja mõni neist jääb puudu. Peale selle oli mul pidevalt häiriv tunne, et peatükkides on autor meelega midagi lugeja jaoks liinides sassi ajanud, aga see võis nii ka tunduda. Sellist raamatut on kindlasti lihtsam lugeda, kui lood on üksteisest rangemalt eraldatud. Poole raamatu pealt oli rütm käes ja lugesin ta oma omapära tõttu võimalikult ühe jutiga läbi ka.
Kas raamat meeldis mulle? Jah. Mul tekkis küsimusi, näiteks kui palju inimesel endal on oma elu üle valikuvabadust? Kas edu milleski peab tulema millegi arvelt? Kas on üldse oluline, et õige armastus kestaks igavesti? Inimene on ju ikka alles isegi kui temaga koos ei ole. Kas me peaks tundma hirmu suurte otsuste ajal, sest need mõjutavad kellegi teise elu? Või leppima, et tulemus on ootamatu ja seda mõjutavad teised inimesed ise täpselt samamoodi nagu meie, sest kõik on omavahel seotud...
Kas ma soovitan seda lugeda? Nii ja naa. Minu jaoks läheb ta kuskile kirjanduslikult huvitavate väljaannete hulka, sest see ülesehitus oli vahepeal nii mõistmatu mu jaoks. Ma ei saa öelda, et selle lugemine oleks elumuutev, sest ta on üldjoontes lugu, mis võib juhtuda paljudega kes abielluvad, lahutavad, lapsi saavad, elavad... Aga kirja pandud on hästi :)
Laura Barnett, 344lk Varrak 2015
Raamat Evast ja Jimist, kes tutvuvad täiesti juhuslikult ülikooliajal, kui Eva jalgratta kumm katki läheb. Edasi on raamatus erinevad võimalikud versioonid nende edasisest elust koos ja lahus. Millal on neil õnnelikud ja edukad perioodid, millal kriisid ja millised lapsed saavad ühe või teise valiku tõttu sündida. Kuidas loominguline tegevus kirjanduse ja kunstiga kulgeb ja milliste inimestega kohtutakse... Raamatus oli nii ilus idee, et isegi kui teineteisega koos ei ole inimesed, kes tegelikult on teineteisele mõeldud (või on koos ja lähevad lahku), siis on nad ikkagi mingil moel üksteise tegemistega kursis ja tunnevad teineteisega lähedust.
Kohe, kui taipasin, et siin raamatus jutustatakse erinevatest võimalikest liinidest, kuidas kahe inimese elu võib kulgeda, olin raamatu osas kahtlev. Arvasin, et ta on väga etteaimatav. Igav. Kellegi kirjanduslik katsetus äkki. Igasuguseid hirme tekkis, sest esimest korda ma nägingi seda raamatut alles kaustas, kuhu olid lisatud raamatud mida lõpuni ei suudetud lugeda.
Miks ta sinna kausta sattus, oskan ma ilmselt aimata. Kirjutatud on hästi mõnusalt ja laused on ladusalt. Aga see ülesehitus on (vähemalt mulle oli) raskesti jälgitav. Olen harjunud mitut raamatut korraga lugema või sama raamatut jupiti muude toimetuste kõrvale ja aeg-ajalt lastega rääkides. Sellega nii ei saanud. Et mitte järge kaotada, oli hea pikemalt korraga lugeda kui mõned üksikud lehed. Algus oli üsna konarlik. Ja kui peatükid on esimene liin, teine ja kolmas, siis ka see rütm segatakse vahepeal ära ja mõni neist jääb puudu. Peale selle oli mul pidevalt häiriv tunne, et peatükkides on autor meelega midagi lugeja jaoks liinides sassi ajanud, aga see võis nii ka tunduda. Sellist raamatut on kindlasti lihtsam lugeda, kui lood on üksteisest rangemalt eraldatud. Poole raamatu pealt oli rütm käes ja lugesin ta oma omapära tõttu võimalikult ühe jutiga läbi ka.
Kas raamat meeldis mulle? Jah. Mul tekkis küsimusi, näiteks kui palju inimesel endal on oma elu üle valikuvabadust? Kas edu milleski peab tulema millegi arvelt? Kas on üldse oluline, et õige armastus kestaks igavesti? Inimene on ju ikka alles isegi kui temaga koos ei ole. Kas me peaks tundma hirmu suurte otsuste ajal, sest need mõjutavad kellegi teise elu? Või leppima, et tulemus on ootamatu ja seda mõjutavad teised inimesed ise täpselt samamoodi nagu meie, sest kõik on omavahel seotud...
Kas ma soovitan seda lugeda? Nii ja naa. Minu jaoks läheb ta kuskile kirjanduslikult huvitavate väljaannete hulka, sest see ülesehitus oli vahepeal nii mõistmatu mu jaoks. Ma ei saa öelda, et selle lugemine oleks elumuutev, sest ta on üldjoontes lugu, mis võib juhtuda paljudega kes abielluvad, lahutavad, lapsi saavad, elavad... Aga kirja pandud on hästi :)
Comments
Post a Comment