"Aprillilumi"
LV nr. 48- Raamat, mille pealkirjas on kuu, mil sa sündisid
Rosamunde Pilcher, 172lk Varrak 2016
Avastasin, et hämmastavalt vähe raamatuid on, mis vastaks tingimustele.
Armastusromaane ma loen väga vähe, Rosamunde Pilcher kõlas väga klassikalise armastusloona ja nii uskusin tükk aega, et minu valikuks saab raamat aprillimässust aastal 2007. Seda aga on vähestes raamatukogudes. Käes on aga juba november (ja varsti on lõppemas lugemisaasta...) ja mida rohkem pimedust ja tondijutte, seda rohkem tahaks vahepeal midagi... lihtsalt ilusat.
Jutu peategelane on varajastes 20ndates Caroline, kes elab koos noorema vennaga kasuema juures ja peaks nädala pärast abielluma kasuema vennaga. Tal on olnud näitlejakarjääri alguses õnnetu lõpuga armulugu ühe tuntud näitlejaga ja nii tundub börsimaakler turvalise lahendusena.
Samal ajal plaanivad kasuema ja uus abikaasa kaugele Kanadasse kolima hakata ja nendega kaasa peaks kolima ka väikevend. Nii tekib napilt enne pulmi äkkplaan üles otsida oma suurem vend, veenda teda inimeseks hakkama (see tähendas kingi kandma, korralikule tööle minema ja paikseks jääma) ja teha tast väikevenna uus hooldaja.
Plaan eeldab pikka sõitu vennaga kokkusaamiseks, mille ajal tabab õde ja noort venda ootamatult lumetorm, avarii ja peavarju otsimine võõra mehe juurest. Klassikaline armastuslugu, lõpu väljakirjutamine pole isegi vajalik :)
Mis mulle lugemise ajal silma hakkas... kui palju oli etteaimatavust loo ülesehituses ja stereotüüpe. Aga see ei saa ka olla üllatus, tegu on väga stiilipuhta armastusromaaniga. Sellisega, mida alustad pühapäeva hommikul ja hilislõunaks on ta läbi. Kirjutatud on ladusalt ja lugemine on mõnus ja kiire.
Kõige mõjusam oli vist, kuidas üks oma ettemääratud igava eluga õnnetu neiu uuesti tunded avastas ja oma elu üle ise otsustama hakkas. Enne oli kõik muutunud rutiinseks, ära otsustatud, teiste poolt otsustatud, järgides igasuguseid tavasid ja norme. Emotsionaalsema poole pealt on mõlemapoolsetest armumistest ilus lugeda, sest need on ilusad lood ja panevad uskuma, et kõik on veel võimalik ja aitavad paremini märgata ilusat enda elus... Ei midagi raputavat või uut, aga ka selliseid jutte on mõnus vahepeal ajaviiteks ette võtta. Lihtsalt õige aeg peab olema (ise lugesin valutava tarkusehambaga, kui midagi tõsisemat teha ei kannatanud).
Natuke naljakas oli lugeda, kuidas õige mees käratas naise vahepeal vait. Ma tegelikult ei heidagi seda väga ette nendes olukordades... aga selline kõvakäelise päästja ja väikese õrna abivajaja kujutamine paneb paratamult võitlema naiste õiguste eest igal ajal suu lahti teha ja kõik oma mõtted ja tunded välja elada. Kas meil pole siis selleks õigus? Ja kas me tõesti salaja tahaks seda õigust vahepeal ära anda ...?
Rosamunde Pilcher, 172lk Varrak 2016
Avastasin, et hämmastavalt vähe raamatuid on, mis vastaks tingimustele.
Armastusromaane ma loen väga vähe, Rosamunde Pilcher kõlas väga klassikalise armastusloona ja nii uskusin tükk aega, et minu valikuks saab raamat aprillimässust aastal 2007. Seda aga on vähestes raamatukogudes. Käes on aga juba november (ja varsti on lõppemas lugemisaasta...) ja mida rohkem pimedust ja tondijutte, seda rohkem tahaks vahepeal midagi... lihtsalt ilusat.
Jutu peategelane on varajastes 20ndates Caroline, kes elab koos noorema vennaga kasuema juures ja peaks nädala pärast abielluma kasuema vennaga. Tal on olnud näitlejakarjääri alguses õnnetu lõpuga armulugu ühe tuntud näitlejaga ja nii tundub börsimaakler turvalise lahendusena.
Samal ajal plaanivad kasuema ja uus abikaasa kaugele Kanadasse kolima hakata ja nendega kaasa peaks kolima ka väikevend. Nii tekib napilt enne pulmi äkkplaan üles otsida oma suurem vend, veenda teda inimeseks hakkama (see tähendas kingi kandma, korralikule tööle minema ja paikseks jääma) ja teha tast väikevenna uus hooldaja.
Plaan eeldab pikka sõitu vennaga kokkusaamiseks, mille ajal tabab õde ja noort venda ootamatult lumetorm, avarii ja peavarju otsimine võõra mehe juurest. Klassikaline armastuslugu, lõpu väljakirjutamine pole isegi vajalik :)
Mis mulle lugemise ajal silma hakkas... kui palju oli etteaimatavust loo ülesehituses ja stereotüüpe. Aga see ei saa ka olla üllatus, tegu on väga stiilipuhta armastusromaaniga. Sellisega, mida alustad pühapäeva hommikul ja hilislõunaks on ta läbi. Kirjutatud on ladusalt ja lugemine on mõnus ja kiire.
Kõige mõjusam oli vist, kuidas üks oma ettemääratud igava eluga õnnetu neiu uuesti tunded avastas ja oma elu üle ise otsustama hakkas. Enne oli kõik muutunud rutiinseks, ära otsustatud, teiste poolt otsustatud, järgides igasuguseid tavasid ja norme. Emotsionaalsema poole pealt on mõlemapoolsetest armumistest ilus lugeda, sest need on ilusad lood ja panevad uskuma, et kõik on veel võimalik ja aitavad paremini märgata ilusat enda elus... Ei midagi raputavat või uut, aga ka selliseid jutte on mõnus vahepeal ajaviiteks ette võtta. Lihtsalt õige aeg peab olema (ise lugesin valutava tarkusehambaga, kui midagi tõsisemat teha ei kannatanud).
Natuke naljakas oli lugeda, kuidas õige mees käratas naise vahepeal vait. Ma tegelikult ei heidagi seda väga ette nendes olukordades... aga selline kõvakäelise päästja ja väikese õrna abivajaja kujutamine paneb paratamult võitlema naiste õiguste eest igal ajal suu lahti teha ja kõik oma mõtted ja tunded välja elada. Kas meil pole siis selleks õigus? Ja kas me tõesti salaja tahaks seda õigust vahepeal ära anda ...?
Comments
Post a Comment