"Minu Viljandi" ehk üledoos Justinist

Ühel pimedal-pimedal reede õhtul võtsin ette Justin Petrone "Minu Viljandi", sest... no sellega ei ole võimalik alt minna. Parajalt doseeritud romantikat, imetlust naiste vastu, imeilusaid pildikesi väikelinna kohvikutest ja folgimelust... 

AGA SIISKI. Sedagi sai ühel hetkel minu jaoks liiga palju. Kõik muudkui kordus. Sama Rohelise maja kohvik oma imeliste kohviubade ja aroomiga. Sama Viljandi vanalinn. Korduvad tegelased, kes tahtsid pidevalt Viljandist põgeneda, aga kippusid sinna tagasi sattuma. Veidike nagu "Lõputu küünlapäev"? Äkki sellest saigi küllalt? Aga samas andis see edasi ka paljude tegelaste meeleolu, sest ka nende jaoks kõik muudkui kordus. Erinevates vormides looming, seltsielu ja ümbrus...

Ühel hetkel lugedes sattusin ka ise sinna lummusesse, kus tahaks kuskile mujale. Tahaks reisima, tahaks põgeneda, tahaks midagi uut ja värsket. Kõik on nii tüüpiline ja valmistab juba pettumust (eriti arvestades sügispimedust) ja... äkki on kusagil mujal parem? On raamatuid, mis käivitavad minus totaalse reisiigatsuse (kuigi ma pole eriti suur reisijõmm). 

Seekordne elustas unistuse lõpuks ometi Rohelise maja kohvikus ära käia. Ma vist ei teegi nalja, kui ütlen, et olen sealt sada korda mööda käinud, sest kõik folgipäevad on viinud mind lastega Päikesekillu tudulast folgiplatsile ja tagasi... folgil on käidud 5-6 aastat. Iga päev mitu tiiru. Lisaks poodi ja järve ka sama teed pidi. Aga vot seda pidin lugema hoopis Justini raamatust, et seal Rohelises majas on jube hea kohvi! Päris mõnus oleks kuskil talvel... näiteks veebruaris seal ära käia. Selline kättesaadav unistus tundub olema :)

Osa raamatust toimus küll suvel, aga see suvi kuidagi libises kiirelt mööda ja üldine meeleolu jäi lumine. Sest suvel pidigi olema kõik teistmoodi, paljud inimesed laiali rännanud (välja arvatud igasuvine folgiaeg)... Sellest raamatust jäid aga meelde just talvised hetked. Kuidas vana-aasta-õhtul neiuga tänaval juttu ajada, kuidas külma ilmaga bensukast puid ostma minna ja külmunud korterit üles soojendada... Sellised lihtsalt ja armsad pildid. Meil on ka kohe varsti talv käes, aeg hakata mõnusalt sissesulanduma :)

....aga millest see raamat siis rääkis ja kes seda lugeda võiksid?

Romantikud. Need, kellel on elust natuke romantikat puudu. Ei ole midagi ideaalsemat, kui Justin kõndimas mööda kohvikuid ja baare, kuulmas igalt poolt soovitusi naine leida ja kirjutamas erinevatest naistest, kellega saatus teda kokku viib.