"Meie vennaga"

LV nr.12- Perekonnasaaga. St. tegelased on ühe perekonna erinevatest põlvkondadest.

Karin Smirnoff, 314lk Eesti Raamat 2021

Üks väga omapärane raamat.

Otsisin teemasse midagi sobivad lugemise väljakutse grupist ja tundus huvitav lugeda raamatut, mis on autori soovil isevärki õigekirjas. Puuduvad tavapärased komad ja suur-väiketähed... Lõbusalt vaba lähenemine.

Sama lõbus ei olnud raamatu sisu. Seal on palju vägivalda, seal on vägivaldseid lapsepõlvekirjeldusi ja need on... päris võikad. On palju alkoholi. On vaimseid häireid. Ühesõnaga ei ole helge elu maal, mis kubiseb pannkookidest, von Trappide kombel rõõmsal viisil laulmisest ja kõik koduloomad ei sure vanadusse. Spoilerdama ei taha hakata, aga hoiatada tahaks veidi küll. Sisu poolest ei ole see raamat ilmselt kõigile, sest kuigi terve raamat ei kubise detailidest, on ta siiski üsna depressiivses meeleolus.

Selle kõige pärast tahtsingi ta läbi lugeda ühe hooga, olles veetmas aega väga helges meeleolus imedemaal (ja see ei ole nali, olingi kohas nimega Vango Imedemaa). Ja üldsegi on sedasorti raamatute lugemine... enesetunde küsimus. Teemadena ta mind ei puudutanud, järelikult sai võtta nagu väljamõeldud filmi. Lugeda sellest, kuidas naine kolib tagasi endisesse kodukülla, saab uuesti lähedasemaks oma vennaga, leiab kiiresti töö abi vajavate vanurite hooldajana ja leiab endale lausa suhte. Võiks olla lausa suvitusromaan ju. Aga kõike varjutavad mälestused lapsepõlvest, järjest segasemaks muutuvad vihjed perekonna saladuste kohta, erinevad alko ja vaimsed probleemid meestegelastel ning lood lastest, kes pole üles kasvanud oma pärisvanematega. 

Palju igasuguseid mustreid. 

Kõige ägedam tegelane oli minu jaoks Maria. Maria on selline tegelane, kellest saame tervikpildi kätte alles raamatu lõpus. Terve raamatu aga kogume muudkui killukesi. Kohe raamatu alguses saame teada, et külas on elanud Maria, kes mitte väga kaua aega tagasi suri (sellest muidugi on kuulujutud, et kas ja kes võib süüdi olla). Kuidas ja kellega ta aga seotud on, see hargneb lugeja silme ees lahti ja lõpptriumf tuleb alles lõpus. On, mida oodata. Ma ise loobusin nii mõnestki seltskondlikult veedetavast tunnist, sest tahtsin teada saada, kes see Maria siis lõppude lõpuks on!

Teine huvitav asi oli lugude teke. Ühtpidi tekivad muidugi kuulujutud. Aga teistpidi ka iga inimene mäletab sündmusi erinevalt. Või lausa moonutab. Kui arvab, et nii on kergem. Ilmselt ka siis, kui on suutnud end veenda teistmoodi asjade kulus... Täit tõde kunagi ammu juhtunud sündmuste kohta ei olegi enam võimalik saada. Võid saada kilde ja detaile. Aga mis tegelikult juhtus... selle kohta tuleb igal inimesel endal otsustada ja valida, mis on tema jaoks usutav tõde.