"Kurat ja Jumal"

LV nr.26- Raamat, mida soovitab lugeda meesterahvas Lugemise väljakutse - Mare Kandre, 140lk Kultuurileht 2019

Raamat, mis oli tõeline üllatus!

Ma ei tea, kust ma võtsin et tegemist on äärmiselt depressiivse ja mingi tõsise raamatuga, mis peaks lahkama väga tõsisemõttelisi teemasid nagu elu ja surm ja elu mõte ja seda kõike väga masendaval toonil. Kõik need teemad olid tegelikult seal omal moel sees. Aga kirjutatud oli see kuidagi väga... muinasjutuliselt. Ametlikult tuleks siis selle kohta, miks mulle see kirjastiil meeldis, öelda "proosapoeem". Aga et ma sellest alles peale lugemist teada sain, kasutan ma sõna "muinasjutuline". Sest ta algas ja lendles edasi kuidagi väga kergelt. Alati oli hea lugeda. Kergemaks tegi asja ka see, et kogu lugu lihtsalt voolas sirgjoonelises ajas. Ei olnud hüppamisi või vihjeid (kuigi neid kindlasti võis olla ja ma usun, et see on üks neist raamatutest, mida tasub mitu korda kas läbi lugeda või vähemalt sirvida, et leida paralleele kas usu või tänapäevase maailma kritiseerimiseks või siis ka elu mõtte leidmiseks). 

Raamat jutustab meile loo, kuidas Jumal oli võrreldes Kuradiga hoolimatum ja algselt agressiivsem. Läks aga ja peksis inimesi piki pead oma sauaga samal ajal kui väike Kurat soovis lihtsalt sõpru leida aga oli liiga kole ja kõik kartsid teda. Jumal oli seega selline hoitud noor, kellest sai mõnes mõttes väga pikalt magada armastav vastutustundetu teismeline. Kurat aga meenutas rohkem koolikiusamise all kannatavat põhimõttekindlat aktivisti, kes... avastades et peale tema teevad inimesed ka teineteisele liiga... hakkas neid põletama. 

Ma ei tea, kui palju spoilida on lubatud või milline on spoilerdamise hea tava. Igatahes peale nende kahe tegelase arenguteed läks hoopis nii, et inimesed ise muutusid kurja juurteks. Nad hävitasid nii teineteist kui kõike enda ümber. 

Lõpp mõneski mõttes jääb lahtiseks. Seal ei tule selget vastust, et mis sai ühest või teisest maailmast. Või mis meist kõigist üldse edasi saab. Saame teada, kes seda lugu jutustab. Sellega saame teada, et mingit hävituslikku maailmalõppu ei tekkinud ja midagi jäi alles ja midagi kõigest sellest jääb alati saladuseks. Ja milliseks kujuneb meie endi lugu... oleneb sellest, kui õppimisvalmid me oleme.

Raamatu tegi minu jaoks ilusaks ka see, et sealt ei puudunud armastus. Teed armastuseni ei pruukinud olla kerged ja näisid vahepeal täiesti lootusetud. Aga igaühe jaoks on kuskil keegi :) Tuleb lihtsalt oodata kuniks õige aeg tuleb.